Mait Vaik

Idee ja veste Anti Pathique, kirja pannud Mait Vaik

Töö lõppedes jalutas Ervin läbi vanalinna kodupoole, elades perega selle äärealas, aedlinnakus. Täna oli olnud palgapäev ja nagu traditsiooniks saanud astus ta nendel harvadel kordadel läbi väikestest poekestest mida suured ärikeskused veel alla polnud neelanud. Poekestest kus müüdi midagi erilist, näiteks kitsejuustu, värskeid oliive, otse pärsiast toodud halvaad ja külastades külmletti mida lisaks loomale ja seale rikastas ka lambaliha. Kõike seda mida peetakse üldiselt millegiks heaks ja tavapäratuiks. Ja astudes sedasi heatjuliselt mööda vanalinna munakivisillutist, kaaludes milliseid veine toidu kõrvale valida… Risti teel seisis Booham, endine vanglakaaslane, rets selle kõige karmimas tähenduses.

Ervin tundis kuidas ta kangestub, muutub hetkega higiseks. Jalad olid nagu tinast ja mees tundis, et seisma jääda ei saa ja joosta – milleks oli kohutav, lausa ebainimlik tung – seda ta ka ei suuda. Booham oli teda juba märganud ning kõige ahastuseks ka ära tundnud. Kuigi sellest oli ju rohkem kui aastat kümmekond. Kuid ikkagi. Pisarad tahtsid silma tikkuda, igaljuhul teadis Ervin kindlasti, et need on tal veekalkvel. Mehi eraldas vaid paarkümmend meetrit ja Ervin, oma jalgu tundmata viisid need kontrollimatult teda vanale tsoonikaaslasele siiski meeter meeter lähemale.
„No terekes,“, muigas Boooham kuidagi mõrult kui nad kohakuti jõudsid „Vanu tuttavaid, vanu tuttavaid…“, jätkas ta mittemidagiütlevalt.

Ervin pidanuks midagi vastama aga… Kurk oli sedavõrd kuiv, et juhul kui mõni lausegi oleksi pähe tulnud, poleks häälepaelad mööda seda kõris olevat liivapaberit suutnud muud teha kui end katki kraapida.
Booham pidi teise seisundt märkama kuid ei reageerinud sellele vastavalt. Ta plaksatas oma kämbla Ervini õlale öeldes: „Teeme mõned õlled“ ja noksatas peaga täpselt kõrvaloleva kõrtsi suunas.
Selle asemel, et vastata, et tal on kiire või mõni arukam vabandus leida, suutis Ervin, mõeldes oma rahakotile, viiesajasele mille ta oli jõudnud automaadist juba igaks petteks välja võtta kui ka pangakaardile ja seal olevale summale, piiksatada ühe rumala lühilause: „Mul pole raha“. Teades koheselt ka ise, et see oli kõige lollim vastus mida üldse vastata sest järgmisel hetkel kamandab Booham ta lihtsalt kuhugile trepikotta ja revideerib korralikult läbi nagu ta teadis ka, et vaatamata südalinnale, rahvamassile ja tipptunnile ei suuda ta vastu hakata ja läheb, järgneb nagu viimane koer…

Ervin sattus noortevanglasse väga noorelt, pisivarguste eest. Ta sai kaks ja pool aastat ja juba esimesel nädalal trellide taga tehti tast ilma igasuguse pikema jutu kukk. Booham istus tapmiste eest, ainus mis mõrtsuka surmanuhtlusest päästis oli tema noorus.

„Ma teen välja“, lausus tapja sõbralikult ja pani käe Ervini õlale ning võttis talt ümbert kinni. Nii oli teine täielikult kutsuja haardes.

Pubi oli üks lärmakamaid vanalinnas, meenutades olemuselt ehk kõige enam neid nõukogudeaegseid õllekaid milliseid vähemalt südaliinas enam ei kohta. Olid koguni mõned püstijalalauad. Ühte neist Booham ta tüüriski. Ervin oli end juba sedavõrd koguda jõudnud, et mõtles: „Kui ta nüüd leti ette tellima läheb siis on mul siit hea minek, jumala eest ma suudan seda“.

Kuid Boohami ostma minnes oli sinna tekkinud järjekord. Ja mees toetas ennast letile täpselt nurga alla, et väljapääs oli hästi jälgitav. Ka tellides ei keskendunud Booham mitte baarmanile vaid nagu tagaaetav metsloom keerutas oma pead paremale ja vasakule, heites pilke koguni seljataha. Kuigi, võib-olla see vaid tundus Ervinile.
Tagasi lauda saabus mõrtsukas kahe suure viinaklaasi ja õllega. Seda kas teine neid marke joob, seda polnud ta muidugi küsinud, mõtles Ervin - naljakas küll –mingi kohatu ja veidra solvumistundga.

„Vanade aegade…“, tõstis Booham klaasi valgega ja valas selle endale otsejoones kurku. Ervin kes oli ennast juba natuke koguda jõudnud ei julgenud siiski protesteerida, kallates samuti kogu joogi vastikustundega kõrist alla. Poolikuks jätmine võis olla taas mingi tsooniseadus mida ta ei tundnud või mis oli ununenud ja mille eest ootas karistus. Näis, et vähemalt hetkel Booham teda terroriseerima ei hakka kuid taoliste meeleolu võis alati võtta minutitega 180 kraadise pöörde.
„Kuidas siis elad ja elanud oled?“ uuris rets talle pisut ebatavaliselt. Vanglas rääkisid sellised ikka enamasti ainult endast ja endasugustega.

Ning Ervin, kuigi viin ei olnud veel pähe hakanud, tundis, et avameelitsemisest võib siiski osaliselt kasu olla. Igaljuhul jutt perekonnast, lastest, vaiksest ja alandlikust elust peaks niisugustele nagu Booham istuma. Et vaadake, mina olen väike hall hiireke, mittekeegi. Ja ka sugugi mitte õnnelik. Sellistes ei tohi mingil juhul kadedust tekitada, mitte raasugi.
Booham, selle asemel, et irvitada või mõnitada nagu Ervin nüüd oma monloogi lõppedes pingsalt ootas lausus vaid mornilt: „Tead mees, pole su elul suurt häda sittagi … Ma arvan, et sul läheb päris hästi.“

Kuid jutu käigus oli Ervinil tekkinud plaan. Nad olid nüüd ka õlledega pea lõpuni jõudnud ning ta mõtles, et on õige hetk end peldikusse sättida, nii möödaminnes, samalajal kui Booham uusi jooke tellib. Peldik, mis oli tegelikult see kõige suurem ohuallikas, seal oleks ta Boohamile eriti kerge saak, rahakott, kõiksugu dokumendid, kaardid, see neetud viiesajane mille ta maha salgas… Kui veel mitte midagi hullemat.
Siiski - kõik toimis. Õnne peab ka olema... Boohami letiäärde suundudes läks ta kergel sammul tualetti, tormas siis esimesse vabasse kabiini ja toppis rabeledes raha ning krediitkaardi kinga sisse, talla alla sest sokk olnuks liiga lihtne peidupaik.

Jälle joodi viina ja õlut segamini ja nüüd rääkis Booham oma elust. Selgus on ta oli alles teist kuud vabaduses ja kõik on talle nii paganama võõras. Ja ta sai istudes ühe tüdrukuga kirjasõbraks. Ning nüüd ei julge temaga midagi ette võtta. „Vanglas mõtlesime isegi korra abielluda“, lausus ta ohates, „Seal oli mingi pinge, energia aga nüüd… Temal on oma maailm, omad huvid, minul… Mul nagu ei olegi mingeid huvisid“. Ervin julges seepeale küsida mida ta edasi kavatseb teha kuid Booham kehitas vaid õlgu. „Raha on, me saime vennasega ju hulga maju ja maid tagasi. Vennas on mul ju ärimees nagu nad neid nimetavad.“, pidas siis väikse pausi, „Hakka või marke koguma.“

Ervin tundis kuidas kuum talla-alune pisut leigemaks muutus. „Palk jääb vist alles“, ohkas ta sisimas. „Kui see rahajutt nüüd ka tõele peaks vastama“. Ja joodud alkoholist veelgi julgemaks muutunud „Kas sa armastad teda?“
„Kurat seda teab. Vanglas nagu armastasin, praegu ei saa selgust. Peaks nagu armastama, teine ju käis kolm aastat mind vaatamas, mingit mõrtsukat, viimast pätti.“, ohkas Booham kurvalt.

Ja kui nad hilisõhtul, mõlemad purjus, lahku läksid mõtles Ervin nukralt: „Kurat sa neist inimestest aru saad: kord keeravad sulle taha, siis teevad jälle välja ja kurdavad oma nässus elu…“

Tegelikult siiski mitte... Kurb. Oleks oma vanale isalegi paar kopikat visanud. Lõpetas lihtsalt gümnaasiumi eelviimase klassi. Nii mõneski aines jääb ikka Hessele ja Flemingule alla. Kuid üldiselt olin ma tulemustega - noh - rahul. Aitäh Kri Marie...

AGA MILLINE ÕPINGURAAMAT. Ja mina loll sorteerin prügi... Kulge ametnikutropid, võtke ja pange selle üllitise kõrvale üks Moskva Ülikooli lõpudiplom. Sest muidu hakkab nüüd siis nii olema, et kui ma sital käin (tähendab, tegelen millegi täiesti loomuomasega mida ju õppimine noorele inimesele on) siis paluks kõvade kaantega ja kuldsete tähtedega tunnistust.

Silk, kann, mina, piidrite kaabu, taburett ja võrkkiik - muu sodi ka - või vastupidi?. Ja Püha Hiiumaa

PLANEETIDEGI VAHEL KEHTIB RASKUS

(Muusika: Allan Vainola, Didier Marouani, Tekst: Mait Vaik
Arranzeering Allan Vainola, Margus Tammela)

Lugu on saadaval WAV formaadis: Planeetidegi vahel kehtib raskus

Laupäeval, 29. mail toimub Tallinnas klubis Tapper Sõpruse Puiestee, Mai Skizo ning Forthee kontsert

Plaadi nimilugu on pühendatud traagiliselt hukkunud NSV Liidu kangelase Vladimir Komarovi viimastele hetkedele. Komarov on esimene inimene, kes suri kosmosemissioonil.
NSV Liidu kommunistlik partei soovis, et Lenini sünnipäeva auks saadetaks avarusest tervitus ka parteile ja rahvale. Missioonile valiti Komarov.
Stardi eel selgus inseneridele, et laskumiseks mõeldud langevarjud on maandumiseks liiga väikesed. Need asendati küll suurematega kuid ei laiendatud langevarjudele mõeldud avausi. Seega oli juba ette teada, et maandumine ebaõnnestub. Lennu jooksul ilmensid mitmed tehnilised probleemid ja Komarov - täitnud ülesande ehk saatnud maale tervituskõne - mõistis, et elusalt ta tõenäoliselt ei naase. Seepeale palus surija viimast sidet oma naisega. Seda ei võimaldatud. Vestluse asemel vastati Komarovile paatosliku salvestisega mis kordus ja kordus. Paludes tungivalt sidekeskusel endaga kõnelda ja lint kinni panna ei saanud ta vastuseks ainsatki inimliku sõna. Viimaks, enne laskumist, sõimas Komarov läbi kogu Nõukogude Liidu juhtkonna. Manuaalselt avatud varulangevari läks sõlme, ka ei toiminud pidurdamisraketid ja kosmosekapsel langes planeedile Maa 600 kilomeetrise tunnikiirusega.

Komarovi side kosmosekeskusega salvestati NATO luure poolt ja on avalikustatud.

Komarovi surmapäevaks on märgitud 24. aprill 1967. Planeetidegi vahel kehtib raskus sai valmis täpselt 43 aastat hiljem, 24. aprillil 2010.

Emal ei olnud kunagi igav... Kõigil on alati õigus

Ärasõidu päeva hommikul oli Meelik tööle läinud, võtmed meile usaldanud ning andnud Innale juhised, et me poes käiksime ja söögipoolist ostaksime. Hiiglaslik selvehall asus paari bussipeatuse kaugusel ja sinna me siis ka kolmekesti suundusime ning kaotasime sisenedes koheselt üksteist silmist. Korteri peremees pidi lõunaks koju saabuma ning vahepeal tekkis korraks mure, et jääme oma osturalliga hiljaks sest Anti valis endale pool tundi sigaretipakki, et selle karp ikka võimalikult eriline välja näeks. Meie Innaga ootasime teda väljas ja lasime mööduda kahel bussil.

Mina ostsin tütrele ketsid, tiinekad, lillakat-roosakat tooni, milliseid meil ei müüda. Teadsin ta jalanubrit aga otsustasin, et valin siiski tiba suuremad, tited ju sirguvad nii kiiresti, et ei märkagi. Ja üks tubli villane sokk täidab kõik üleliigsed tühimikud. Noh kodus selgus, et vahepeal on möödunud vähemalt kuus aastat ajast kus roosa värv lapsele veel IN tundus ja inimene kuulab juba ammu Doorsi ja Joy Divisionit. Kas pole huvitav, et su jalanumber jääb samaks mis see oli 14 aastaselt aga ajus toimuvad jätkuvalt mingisugused muutused ja kasvamine …

Meelikuga südamlikult hüvasti jätnud ja Brüsselisse kihutades tekkis meil Rainisega tunne, et nüüd on sääsed siis viimaks suutnud meist võitu saada ja endile kõhtu pesa ehitanud. See oli halb märk… Kui satikad sulle makku ronivad ja seal ringi hakkavad lendama siis tuleb midagi kardinaalselt muuta. Õnneks siiski mitte käimasolevat elustiili sest Rainisel oli ettenägelikult Rennit ja matsutasime tablette nii, et huuled valged (kaltsiumsulfaad + magneesium).

Brüsseli lennujaamas, Lauri ja Hugoga hüvasti jätnud, ostsin naisperele Kätlin Vainola abiga väikese pudeli kallist ja roosat vedeliku mida kutsutakse parfüümiks. Idee sain Rainiselt kes põrnitses kulm kipras kaasa-antud nimekirja öeldes, et naised – see on luksus, see on kõige ehtsam luksus.
Allan kommenteeris meie oste talle omase sarkasmiga aga jätan täpsustamata mida lause sõna sõnalt sisaldas. Seda juhuks kui mu blogi peaksid lugema ka õrnema soo esindajad. See ei sisaldanud midagi roppu – ja seda enam.
Igaljuhul, Kätlinile suured tänud, ost läks 100% täppi erinevalt ketsidest.

Tänu Innale me lennukist maha ei jäänudki kuna ta suutis aru saada vaiksest, venivast, malbest ning meeletu flaami aksendiga robot-naise häälest kes teadustas meile vigases inglise keeles kuskilt lae-alla kruvitud tillukesest kõlarist järjepanu, et meie lennuk Taani väljub teisest väravast.

Nüüd siis tuleks kirjutada lõik mille peaksin saatma SAS-i peakorterisse ja nii mõnelgi lennusaatjal tehtaks elu kibedaks aga kuna lõputud streigid ja seisakud on inimesed nagunii ära kurnanud siis ma annan neile kahele rootsi kõõmale andeks ja loobun üldse.

Kopenhaageni lennujaam oli oma stiililt ja valgustuselt kindlasti inimlikum kui Brüssel kuniks… Mõistate, see ei ole mingi Tallinna võsapeatus kus selle taimetoitlasest direktor kelle vanaisa juhuslikult kopsuvähki suri otsustab ainuisikuliselt, et ah mingu persse, mina neile suitsetajatele vastu ei tule… See on Kopenhaageni transiitlennujaam mis on suurem kui Nõmme ja reisijaid käib sealt päeva jooksul rohkem läbi kui Eestist sajandi vältel. See otsus tehti kollegiaalselt, mingi juhatuse poolt kus istub kindlasti 50 inimest ja mis tõestab ehedalt, et taanlased on sadistid. Vaesed teenindajad (kuna me ei suutnud uskuda, et suitsuruumi tõepoolest pole) muutusid näost halliks ja kinnitasid, et see tõepoolest neil nii on, vastates päeva jooksul vähemalt 2000 korda küsimusele kus siin suitsetada tohib lausega: “Jah, vaadake, sellised me taanlased oleme, teada-tuntud pervedid, ja mitte kuskil ei tohi siin suitsetada”.
Vihast süütasime Antiga sigaretid, ei mitte mingis pimedas nurgas või peldikus mida need shaakalid oma kaameratega kindlasti jälgisid, vaid liikusime kiirkõnnil mööda lõputuid koridore. Anti sisistas mulle, et ära käi mul kohe sabas, vägagi alatu kui nüüd taganjärgi põhjalikum analüüs teha. Et tema liigub ees, mööduv turvamees tunneb suitsulõhna ja kuniks ta reageerida jõuab ja ringi hakkab vahtima siis olen mina see loll kes parajasti temaga kohakuti satub…
Ma vabandan, et sellele nii pika lõigu pühendasin kuid igasugune ebainimlikus on satanism selle halvimas tähenduses.
Ainus mis mind taanlaste vastu natuke leebemaks muutis olid nende müntidel olevad südamekesed.

Juba Estonian Airi pardal olles tekkis siis viimaks tunne, et töö on tehtud, ülesanne täidetud ja nüüd võib ennast ka natuke lõdvemaks lasta ning toimunut kodusemalt tähistada. Kostitasin ennast, stjuardesse oma selge ja ausa pilguga veendes, et minuga on absoluutselt kõik prefektselt korras, pudeli Vana Tallinnaga. See ei maksnud üldsegi palju ning – vägagi oluline – maandudes oleks kell juba kümme läbi olnud.

Ma vannun, põhjamaa talve astudes tänasin vist esimest korda elus Jumalat selle-eest, et ta meid eestlasi siia külmutuskappi elama asutas. Südamerütm hakkas jäise tuule peale koheselt taastuma, tumelillad huuled võtsid natuke kahvatuma tooni ja pulss langes 180 löögi pealt (millest pooled vahele jäid) umbes sajale. Juhaidii, ütlesin vastuvõtjaid tervitades, ei olegi vaja kohe haiglasse kihutada, mõnikord teevad ka miinuskraadid imesid. Alati räägitakse sellest kui mitu suvalist joodikut pakasepoisid surnuks on külmetanud kuid keegi ei tee statistikat mitu head inimest need vahvad vandersellid infarktist on päästnud.

Juba reisi keskel selle ideega lagedale tulnud Tõnu oli ikka veel turris ja pobises Antile pahuralt, ise kodumaa lumelägas seistes, et nemad kahekesti oleksid võinud vabalt veel kuuks Luxenbourgi jääda (tähendab: Hugo ja Meeliku seljas liugu lasta) mille peale Pathique vastas täiesti põhjendamatult, alustades sõnadega: KÄI KA ... Anti pahameel oli siiski omamoodi mõistetav sest Brüsselis me kahjuks ühtegi raamatupoodi ei jõudnudki. Sealt ka siis sellised kohatud pursked… Kui sa oled kolm päeva jutti arvuti ees hullult vaeva näinud ja kõigist Belgia müügikettidest ja edasimüüatest kes koomiksitega tegelevad mahuka kataloogi koostanud, siis viib ikka tuju nulli küll kui sind isegi ühtegi ajaleheputkasse ei lasta.

Lõpp hea, kõik hea! Igaljuhul isiklikult mõjus see maailmaturnee mulle emotsionaalselt väga positiivselt. Tore on ka see, et enamus detailidest on siiani meeles kui just esimene, saabumise õhtu ja õhtusöök Hugo juures välja arvata. Mäletan, et tegime vist kahvlist ja noast pilti... Nüüd, ema juures elades [ei , ma ei ole Kriga jälle riius] kus on ka nõudepesumasin mille kasutamise ma viimaks ära õppisin, saan aru küll miks toiduriistad ühes köögis säravad ja teises kohe mitte... Keskmisel eesti muusikul on ju kodus heal juhul külmaveekraan ja sellegi eest arve maksmata

Tänud veelkord võõrustajatele, publikule ning loomulikult ülejäänud bändimeestele ja reisikaaslastele. Loodetavasti saame ka video ja audiomateriali millagi lõigatud ja viimistletud

PS. Marko, sorry, unustasin eelmises kirjatükis su nime...

Luxenbourgi pilte

20. aprillist avatud pood Tommi Grilli vastas Tatari 64!!!

P.S Avamise puhul Dr.Aigro universaalne imerohi (kusi) IMEODAVALT!!!!

Siiralt Teie Ökoperekond 2010

Kui vein sai enamvähem joodud ja meeleolu paranes, Nepaali kolimise mõtted hakkasid ka kuidagi ähmastuma, mõistate, ikkagi võõras keskkond ja see usk – budism mis seguneb kristlusega – see on vist kõige igavam asi maailmas. Need multikultuursed kõiketeadjad ajavad kohati südame pahaks – ise küll selliseks ei tahaks muutuda. Lühidalt ei tea sa lõpuks mitte millestki mitte midagi, eelkõige aga ei usus mitte kedagi. Sa laskud inimese tasemele kes arvab viimaks, et ikka emake loodus on lõpuks kõik teinud, ühesõnaga, siil tegi käbi ja käbi elevandi jne. Ei, mitte et ma oleksin mingisugune paganama radikaalne mormoon, ma isegi austan neid (erinevalt paljudest teistest kristlastest) aga noh kui me loeme Barthi kes tundis küllap kõiki maailma religioone sama palju kui Jumal ise, siis kogu oma andekuse juures piirdus mees ainult kristlusega ja tõsi ta on, see pole mingi juhus… Asjal oli kindel mõte.
Ühesõnaga, selle vägagi geniaalse sissejuhatuse juurest nüüd kirjanduslikult maapeale tagasi tulles otsustasime Rainisega Hugo juurest läbi astuda… Et ikkagi mis teised Vennaskonna liikmed teevad…
Loomulikult toimus ehedaim klassika. Trubetsky oli ennast diivanile, kõige mugavama koha peale lössutama sättinud ja PASSIS telekat. Ja taas loomulikult mingit faking maailma kõige igavamat dokumentaalfilmi, ma täpselt ei mäleta aga see võis jutustada Alaska krabipüüdjatest… Valitses üleüldine igavus.
Hugo abikaasa Kätlin oli valmistanud külalistele ülimaitsva kalasupi ja ma kallasin kausitäie leent endale sisse, plätserdasin muidugi särgiesise täis, no ei oska inimene käituda… Supi tummisem osa ei läinud alla, Meeliku munad ja salaami (mis maksis siiski 3.40) olid teinud meiega oma töö nagu ka sellele järgnenud hommikusöök.
Kui dokumentaalfilm hakkas juba ilmet võtma ja kogu seltskond veits süvenes, isegi Hedwig oli oma pilgu ekraanile naelutanud siis otsustas Tõnu lihtsalt sõnagi lausumata kanalit vahetada. Kõigi üldsele nurinale, et pane tagasi, mingit reageringut ei järgnenud.

Otsutasime Rainisega, et ei tänaseks aitab, homme on kultuuriprogramm ja me peame lihtsal lahku minema. Rainis jäi Hugo juurde ja mina jalutasin Meeliku poole.

Järgmisel päeval suundusime siis kogu jõugu ja võõrustajatega Luxenborgi suurvürsti kindlust takseerima. See on suht äsja taastaud kuna keegi idioot oli lasknud selle demokraatia algusaastatel pooleldi maha lammutada ja kivid alamklassile jaganud, et need endile oma koledaid ja mõttetuid maju saaksid ehitada. Ma iseloomustaksin seda ehitis kolme sõnaga VÕIM, VÕIM VÕIM. Üldse on Luxenbourgi moto: ME OLEME NEED KES ME OLME JA TAHAME JÄÄDA ISEENDAKS [sorry kui eksisin tõlkega] Igast otsast…
Rainis leidis kindluses lõvidele mõeldud augu (võibolla oli see siiski kaev olnud) ja juhtis tähelepanu, et kui tänapäeval uhkustavad sefid oma kõikvõimalike tsikklite ja dziipidega siis tollel ajal viis permees külalised selle augu juurde ja näites: “Näete, mul on siuhkesed lõvid…” (vaesed loomad). Üldiselt oli igal endast lugupidaval feodaalil mõni verejänuline kiskja. See demostreeris taas kui kõva mees ta on

Lossi või kindlust olid külastanud kõik maailma võimukandjad ja üks saal oligi neile pühendatud. Ei puudunud seal Suurbritannia kuningapere, Jeltsinini välja.
Meid Rainisega hakkasid muidugi kogu selle treppide tallamise peale jälle kohutavalt sääsed kimbutama kuid tõrjevahendeid kindluse sees ei müüdud. Sissepääsu väravas näiteks müüdi, veini [kujutage endile ette, et Vabaõhumuuseumi väravas müüdaks õltsi!]. Satikad hakkasid aina enam võimust võtma, mõni korrus jäi vist ka nägematta. Oleksin tahtnud pikemalt nautida saali gobeläänidega (sest ma olen täielik vaipade hull) aga pea käis täiega ringi…
Ühel ruumil tahaksin siiski peatuda pikemalt. Sisse astudes puhkesin südamest naerma, see eristus oma kujunduselt sedavõrd külmast ja hallist euroopalikust tõsidusest. See oli kõige ehtsam islami pühakoda, kirev ja värviline. Ütlesin teistele, et arhitekt oli seda disainides vist eelnevalt liimi hinganud kuid Tõnu märkis tabavalt, et kui türklased oleksid kindluse vallutanud siis suurvürst pagenud just sellesse ruumi, seisnud saali uksel käed avali ja poolkuu vendade sisenedes tervitanud neid sõnadega: “Armsad sõbrad, ootasin juba ammu, et saaksime Allahi nimel teha ühe väikese ühispalve”.

Kultuuriprogrammi lõppedes ostsime endale tagasiteel bensiinijaamast mõningast tõrjevahendit ja ka kodustele kohalike veine (millest ma siiski pooled suutsin enne Tallinnasse jõudmist ära juua). Veinid olid muideks odavad ja kvaliteetsed.
Hedwig pidi esmaspäeval kahjuks kindlasti Tallinnas olema ja niisiis lahkus varem ja ei saanudki osa lahkumisõhtu jalutuskäigust mööda öist linna ja Tiibeti restorani toidumõnudest. Millegipärast loobusid sellest tasakaalustavast ja rahulikust hüvastijätu lonkimisest ka Tõnu, Inna ja Anti. Viimane tegeles minumeelest kogu Luxenbourgis veedetud aja Meeliku arvuti ees istumisega, otsides sealt kohalike raamatupoode, et millistes ikka kõige vingem koomiksite valik on. Koomiksid olid üldse kogu välismaal veedetud aja Pathique kinnisidee ja see huvi ületas kohati igasugused piirid. Nimelt pidi kogu seltskond, meie ja võõrustajad, ootama tunde kuskil raamatupoe ees kuniks Anti sees pildiraamatuid sirvis, suutmata nende vahel valida. Ma mõistan, kunstiinimese värk aga sedasi teisi piinata… Ma ei tea mis mind oleks selliseks sundinud. Kindlati mitte plaadi või pillipood. On mul üldse mingeid tõelisi huvisid? Olgu, kui kuskil avanenuks vaibaturg ja mul olnuks piisavalt raha, et osta endale neist üks siis… Pärsia vaibad, mmm… Aga see pole vist siiski võrreldav.

Jalutasime siis pühapäevaõhtuses, tühjas Luxenbourgis, käisime Tiibeti restoranis ja minu üllatuseks olidki personal tiibetlased, mitte mingid maskeerunud hiinlased või nepaalased. Ainus keskealine paarike kes seal tasaselt õhtusööki nautis lasi meie maha istudes kiiresti jalga kuid näis, et restorani omanikud polnudki suuremat pettunud kuna meid oli arvuliselt rohkem ja kindlasti olime nohikutest ka märksa tulutoovamad. Igaljuhul kui Hugo meile menüüd tutvustas ja küsis, et palju me erinevates kasmetes lammaste kõrvale ka riisi võtame siis kähistas Rainis mulle kõrva “Mis kuradi riisi, liha, ainult liha”.
Õhtusöögi lõppedes toodi meile restorani poolt ootamatult lauda kandik tiibeti napsiga, see oli kollast värvi, kange ja väga lääge. Kuna kõik teised keeldusid seda joomast, Hugo, tema sõber (jälle nimi meelest, tervisi igaljuhul) ning Allan ja Kätlin Vainola üldiselt kahtlaseid vedelike ei tarbi siis, et mitte lugupidamatust üles näidata kallasime kõik pitsid endale Rainisega naks ja naks nahavahele. Lisaks pitsidele oli kandikul veel kausike magusa ja värvilise puruga mida eestis tordikaunistusena tuntakse ja kui me juba kõik uksel minekul seisime siis Rainis kühveldas selle ka endale kiiresti lusikaga sisse, nii, et kogu saatma tulnud personal ei suutnud naeru pidada. Isegi kokk tuli tagantruumist vaatama, et mis toimub. “Saate aru, külalislahkust tuleb austada”, kommenteeris Rainis juba tänaval olles meile vägagi väärikalt.
Ma ei tahaks siin pikemalt peatuda oma maailmaparanduslikel monoloogidel mis saatsid kogu jalutuskäiku ja õhtusööki kus ma lihtsalt eii saanud jälle mööda kommunistliku hiina kirumisest ning loomulikul Põhja-Koereast. Piinlik…

(järgneb)

Jahusime Rainisega hommikuni, mõistate, täiesti isklik jutt ja kõik Meeliku külaisedki said sellest aru (et ei ole kena kahe inimese südamesst tulevat möla pealt kuulata). Samalajal sõime ära kõik peremehe munad ja salaamigi mis maksis 94 EURot tuli nahka pista. Võibolla oli see hind 9,4 EURO, ega me enam nii täppis pilguga ka ei olnud, saate aru... Igaljuhul vorst toimis täiega.

Hommikuks olid Rainsit reetnud ta parimad sõbrad – vitamiinid A1 ja B4 - hull alatus... Nii inimesega ei käituta. Raisad. Tüüp hakkas arvama, et kõik vihkavad teda ja ma soovitasin meil jalutama minna. Kuradi Louxenbourgis ei ole ühtegi kändu ka mis ei oleks valgustatud, pika otsimise peale leidsime viimaks mingi võsa, ime küll, kus sai veini joodud... Rainis rääkis tõsistel teemadel aga see on isiklik lamisemine millel ei tohiks pikemalt peatuda, vähemalt mitte avalikuse ees... Kui nüüd seda kontsentreerida siis niipalju oma mõtetest: MA PANEN SELLE FAKING BLOGI KINNI. MA EI TEE ENAM ÜHTEGI NALJA. MA TAPAN ENNAST ÄRA.... Ei... MA OSTAN NEPAALI MAAD JA 200 ORJA... COOCIE KES ON SEAL KRAFF, SOOVITAS. MA EHITAN SINNA HAIGLA JA KOOLIMAJA

Nii, selles osas peaksin tagasi pöörduma esinemise detailide juurde kus ma juba eelnevalt mainisin, et peamised muusikud ansamblis - kellel on üldse mingit kõrva - olime mina, Pathique ja muidugi Rainis Kingu. Pathiquhe teravmeelne otseütlemine, et mees ära siis mingit sitta kokku keera - ma ei tea – võib-olla rääkis ta iseendaga, samalajal mulle lihtsalt juhuslkult silma vaadates.

Kaks esimest lugu otsustavad alati kõik ja mõtlesin, et kui me nüüd kooleme ja midagi valesti läheb siis - sorry väljendi eest - on kogu üritus otsesõnu täiega persses. Õnneks suutsid Allan ja Hedwig kummalisel kombel ennast kokku võtta ja ei mänginudki mööda. Trubetskyl on loomulikult tekst „Armastuse altarid“ isegi surnuna meeles ja ta on vist ka ainus inimene kes tohib sellistel teemadel kompleksivabalt sõna võtta.

Pikemalt on muusikalist poolt raske seletada, [seda mõistaksid ainult tõelised proffid] kuid publiku juurde tagasi tulles kohtasin seal paljusid sõpru kellest tahaks tervitada Ivot, Ivarit ja kunstnik Rainerit [mitte segamini ajada Rainer Jancisega]. Viimast eriti seepärast, et ta mind 13 aastasena esimest korda täiesti täis jootis (noh, mitte ainult tema). Ja siis mulle ilgelt põhimõttelist pungijura ajas, olles valmis iga oma sõna ja lause eest surema. See tekitas vaatmata ealt vanema noormehe hüpnotiseerivale sugestiivsusele teatud tõrksust. Nii ei saanudki minust kunagi tõelist punkarit ja anarhisti.

Kontserdi lõppedes kus publik ka viimaks käima läks, hakates ekslikult uskuma, et me ei olegi lihtsalt muumiad vajusime poolsurnutena taharuumi. Oli tunne, et saime hakkama millegi enneolematuga, eriti muidugi mina. Higi tilkus ja vaatamata välklapmide sähvastustele koorisin ennast pool-alasti ja tõmbasin pidzaama selga, keegi hea inimene, tõenäoliselt mu tütar, oli selle reisikotti toppinud… Särk mis seljast sai tiritud oli nii läbimärg, et seda ei pidanuks isegi kohtuekspertiisi saatma – saatelehega - millesse inimene suri - vaid juba nohuse ninaga suvalisel möödujal oleks põhjus kaugelt selge olnud.

Tagaruumis läks koheselt suuremaks sääsetõrjeks ja vahendeid tuli nii vasakult kui paremalt ja ei saa taas tänamata jätta nende hankijaid kes küll kõik nimepidi ei meenu. Mingi suur pudel tehti klubi poolt aga mitmeid osteti veel juurde.

Pärast väikest hingetõmbust käis siis trummide kokkupanemine Rainisele täiesti üle jõu, ükski löökriist ei tahtnud mahtuda kuidagi oma topsi. Lõpuks pidime kogu bändiga kõik logistikavõimed kokku võtma, et asjad ikka kenasti pakitud saaksid, mingile karbile anti lihtsalt pauk jalaga, et see sulguks… Kõik kuradi trummid tundusid täpselt ühesuuruselt ümmargused

Saabus araabia puhastõugu, täisvereline mära [mitte minu iseloomustus, liiga maskuliine - lühidalt iludus] ja hakkas meid kõrvalolevasse kõrtsi meelitama, et pidu jätkuks. Tegelikult küll Rainist kes kohe alatult jalga lasi ja mind kauni naisega vaidlema jättis. Kuna kogu see Brüssel ja Louxenbourg on täis vabamüürlaste sümboleid, ma siis katsusin talle seletada, et „Me oleme juba väga vanad“... Naine ei saanud sellest üldse aru ja rohkem vabamüürlaste paroole mulle ei meenunud. Vastas, et "Mait see ei ole sul siin Tallinn, see on Louxenbourg." Juhatasin ta Meeliku juurde, et kui juba üks buda munk alla annab siis võib ju minna kah... [ma vabandan ja loodan, et antud iludusel on huumorisoont]. Meelik ei andnud alla...

Rainis käis samalajal südamlikult baarmani tänamas super-hea heli eest... See naeris. Helitehnik oli juba oma kodinad kokku pannud ja lahkunud.

PS. Eraldi tahaks tänada muu lobajutu kõrval Pauli kes mulle oma kitarrivõimu laenas ja eriti tema ema kes selle raske kobaka koju pidi tassima. [ma väga vabandan kui eksisin nimega]

PSPS Ja veel antud lõigu lõpetuseks, tõsisemates toonides. Minumeelest on Vennaskond olnud alati see ansambel kellel lihtsalt peab enne esinemist adrenaliin olema kõrgele aetud. See ei pruugi tähendada sugugi joomist aga mingi jama peab igaljuhul toimuma, siis tuleb ka esinemine üldiselt hea. Kõige kohutavamad kontserdid on olnud siis kui me kõik värskapudelid näpus bussist maha oleme astunud, otse lavale läinud ja kus kõik teevad oma rea lihtsalt ära, kõik nagu toimib ja samas ei toimi mitte midagi. Milleks ma siin lavan olen ja kellele... Ja publik vaatab sind täpselt sama näoga: Milleks nad siin on ja kellele. See on minu minu arvamus ja pruugi tähendada, et ka Tõnu või Allan nii arvaksid

(järgneb)

Kes ei armastaks Vennaskonda
Seiklusjutte maalt ja merelt [ehk kuidas me Louxenbourgis esinesime]

Peaksin alustama kohe sellest, et juba Tallinna lennujaamas hakkasid mind ja Rainist [kes on selle loo üks peategelane] kimbutama sääsed. Minul oli paar purki sääsetõrjevahendit ja ka Rainisel, ülejäänud bändikaaslased olid haigusest vaevatud, köhh-köhh ja pidev peldikuvahet sõelumine, ei, neid tiivulised ei tahtnud. Kes see ikka tõbist võtab.
Tollis jäi Tõnn ilma oma shampoonist, igavesti suur pudel oli, umbes 300 grammi. Ma ei saa siiani aru miks lennukisse on lubatud 200 grammised vedelained kui ühe vitamiinipurgi suurusest nitroglütseriini annusest piisab, et vähemalt kolm boungiut õhata. Minumeelest tuleks isegi huulepulgad keelata ja parem kui reisijad ennem pealeistumist ka kusel ära käiksid. Iial ei või ju teada.
Ma pean tunnistama, et Estonian Air on üks paremaid lennufirmasid vist maailmas, pakuti tasuta vett, teed ja võileiba. Stujardessid olid viisakad ega ei ülbitsenud erinevalt SASi teenindajatest. Muidugi on kahju, et selliste traditsioonidega Rootsi kompanii on pankroti äärel aga kui nad ei suuda oma megakallite piletitega isegi reisijale mitte ühte lutsukommigi pakkuda siis mingu... Tagasiteel istusime me Rainisega kuradi SASi lennukis ja ootasime oma ainsat sääsetõrjevahendit vähemalt pool tundi, huuled täiesti sinised. Stjuardessid olid vägagi ülbed...

Saabudes olid meil Brüsselis kahe autoga vastas Lauri ja Hugo, tänud neile - aga EU pealinna lennujaama kohta ei ole mul küll ainsatki head sõna öelda. Steriilne vangla, meenutas USA surmamõistetute osakonda – kuigi, elektroonikat jagus ja kõiksugu lindid liikusid. Külm ja hall metall. Pagasi kohapealt tuleb tunnistada, et isegi Seremjetovas on asi märksa loogilisemalt lahendatud. Mingid liftid, korrused, absoluutselt ei jaga, õnneks Tõnn oli oma Roheliste parteiga seal korra käinud, muru niitmas või piima parlamendihoone ette kallamas [see kliima värk lülib ju igat normaalselt mõtlevat inimest], mingi aktsioon igaljuhul toimus ja tänu sellele vennike juba teadis kust ma oma kilekoti sokkide ja trussikutega kätte saan...
Niisiiis. Maabusime Luxenbourgis kuhu Lauri meid 200 kilomeetrise tunnikiirusega sõidutas, küllap selleks, et sääskedest piiratud Rainisest ja Maidust võimalikult ruttu vabaneda. Kihutasime mööda valgustatud maanteed Mersuga kuid sellegipoolest suutis Rainis vastuvõtjale lahkelt seletada kuivõrd tore on ikka kommunism. Ma ise mõtlesin, et Vennaskond on rohkem anarhistlik bänd ja me läksime veits isegi tülli. Mitte, et ma oleksin kunagi mingi anarhist olnud, seda ei, see on rohkem Tõnu rida aga põhimõtted tuleb selged hoida, bändi liidrit tuleb austada. Eriti kui sulle eurodes välja tehakse siis ei maksaks vist mingist kommunismist jahuda
Meie elamine (mina, Inna ja Anti) asus kohe Hugo korteri vastas, tähendab see oli Meeliku apartement kes ise meenutas mulle buda munka – seda oma heatahtlikuse ja külalislahkusega ja alati rõõmsa naeratusega. Tema eestvedamisel see reis teoks ka sai ja pärast kontserdit – Meelik ise ei uskunud seda – aplodeeris rahvas talle ja karjus: „Meelik, Meelik, korrata, korrata...“

Esimesest õhtust suurt ei mäleta, nii rämedalt oli sääski ja ka õhusõit ja tohutu ajavahe [vähemalt 1 tund] ei lasknud normaalselt aklimineeruda. Niipalju meenub, et suurem osa seltskonnast läks Hugo juurde ja ma magasin pool ööd kummimadratsil mis vaatamata mu kärbeskaalule järele andis ja koidikuks tühjaks imendus. Edasi kägardusin Meeliku nahast diivanil ja mõtlesin kogu hommikupooliku kuidas nahk ikkagi inimesele lähedane on ja loom annab meile ta tapmise andeks nagu ka meie peame andeks andma oma tapjatele. Sellised mõtted siis...

Järgmisel hommikul tuli hakata tegelema kontserdi ettevalmistustega ja minu roll seisnes peamiselt selles, et teadustasin kõval häälel, et mul puudub kitarririhm. Samalajal kui ülejäänud bändimehed tegelesid mu rihma ostmise ja trummi ning võimendusejamaga vedelesin soojas vannis ja peletasin sääski. Vanni kohta veel niipalju, et kõik on välismaal nii kuradi puhas, et poolteist tundi kulus vähemalt vanni pesemisele. See võttis täiesti läbi.

Käisime linnas, tase.. tase.. Kõikjal võib suitsetada ja keegi ei kalla sulle sääsetõrje vahendit mensuurist. Kui ütled, et suur klaas, siis valatakse ka suurelt ja üle käe. Sääsetõrje vahendiga läks muidugi natsa liiale, Rainis sai sellest 3 tundi enne esinemist kõhugripi ja ooksendas keset peaväljakut, vastuvõtjad olid päris murelikud. Ega sa ei saa ju invaliidi lavale lasta. Üldse oli selle lavale minekuga nii, et mõtlesin mikrofoni ette astuda ja publikule teadustada, et kui keegi meist esinemise ajal otsad annab siis see on kontserdi osa... Et ei maksaks tähele panna.

Esinemine läks muidugi hästi, põhirolli kandsin mina, Allan ei oska ju eriti pilli mängida ja Hedwigi muusikaharidus [kes meie üle omal vaiksel moel irvitas] jättis ka soovida. Anti ütles mulle veel enne alustamist, siis kui me juba laval olime, et vaata, et sa mees mingit sitta kokku ei keera ja muidugi ma ei keeranud – absoluutselt... Rainisel on gripp täielikult taandunud, isegi sääski ei paistnud kuskil lendavat, ainult publiku pärast oli mure, teate, noored inimesed ja joovad

(järgneb)

Iroonia saladus peitub pisarates selle üle kes me oleme ja rõõmus selle üle, et me oleme

Brothers in arms

Kallid sõbrad, ma ärkasin öösel üles, mõeldes segamini unenägude ja reaalsusega, koer kaisus...
Ja ma mõistsin, et me oleme Brothers in arms, parimad inimesed keda siin üldse kohata, inimesed keda inimene kui liik üldse esindada saab. Me muudame maailma, meil on säilinud mingisugune vastutustunne, armastus, isegi usk Jumalasse. Me oleme Brothers in arms. Inimesed armastavad meid, me oleme paremad kui meie eelkäijad, me ei kavanda revolutsioone, ei... see on liiga labane ja liigselt verine. Me teame kõike, usume kõike, loodame kõike... Me armastame kõike, eriti oma sõprade naisi - kes - ka kõik on loomulikult Brothers in arms.

Me oleme nagu eri keeltes raamatud, teatmeteosed ja pühakojad ja seda kõike korraga, kaunistatud kõige kaunimate freskode, minarettide ja saluutidega [stiilivääratus], meid oleks tulnud saata aegade algusest Suure Paguga nelja ilmakarde laiali.

KOGU MAAILM VAATAB MEIE POOLE

Kutid me oleme BROTHERS IN ARMS.

[ma ei tea kas see oli piisavalt piinlikult irooniline…, niuks]

Homme luxxxxxxxburgi, tütar ostis mulle täna firma BiA särgi, et ma siiski veel inimene välja näeksin (ohoo - milline kristlik eetika). Popi liputas selle peale korraks saba - solidaarsuset (et mitte kasutada mõistet delikaatsus) - nagu ikka, teate, koertel on selline pragmaatiline vorsti värk - üldiselt... sõnu ei ole ju vaja... kui kohutavalt labaseks me oleme muutunud

[särgi varrukad kujutavad endast nagu ma tegeksin pidevalt nõude pesemise või kuntsliku seemendamisega - kas kellelgi on mulle või mu tütrele kui inimesele midagi pahaks panna???]

Mati Kaal viimases toimkonnas rääkis
Tuleb talle kõne moblale: Teate, ma elan siin õismäel loomaia kõrval, teilt on rebane plehku pannud, aknast vaatasin, jooksis siin samas võsavahel. Ja annab aadressi