Mait Vaik

31. jaanuarini on Vaal Galeriis Raul Rajangu näitus "Secret Reich". Soovitan soojalt! Raul Rajangu on ka Sõpruse Puiestee "Planeetidegi vahel kehitib raskus" kaanekujunduse autor.

Avamisel toimunud perfomants Video 1

Rohkem pilte, teavet näitusest, kunstnikust, tema varasemast loomingust leiate siit Raul Rajangu /raul.ee/

Secret Reich - see oleme meie

Eelmise aasta märtsis olin (mulle teadmata põhjustel) 5 päeva jutti magamata. Ei tulnud und, isegi mitte paariks tunniks ja seda ilma igasuguste aineteta (va vahest roheline tee). Lugesin läbi 18 raamatut, värisesin, et süda jääb seisma, süüdistades viimaks mõttes aknalaual vohavaid tundmatuid taimi (viskasin välja). Siis viiendal päeval tegin mõned sürrelaistlikud lood. Need küll vaevalt kuhugile olemasolevatesse raamidesse mahuvad, kuid täna, pea aasta hiljem neid üle kuulates sain naerda. Mõtlesin, et miks mitte ka avaldada.
Kuna tegemist on siiski juba kahe üllitisega siis võtab see nagu projekti mõõtmeid ja otsustasin, et peaks asjale ka mingi nime andma. Parim variantidest mille vahel kaalusin ja mida toetas palavalt ka noorem põlvkond - ehk mu tütar - oli “Looking for Space”. Viimase ristiisaks on Marko Mägi kellega mõned nädalad tagasi minu Mustamäe korteris meeldivalt aega veetsime ja siis Marko kes istus mu läpaka taga, üritades Facebookis oma tuttavatega suhelda, oli sedavõrd äraseletatud olekus, et küsis siira murega: “Mait, kule näita kus see space klahv siin on?” Tuleb tunnistada, et ajakirjaniku kohta on see ikka väga tugev saavutus.
Minu ülejäänud loominguga ei maksaks neid kahte üllitist seostada. See on hoopis teine rida.

Ei ole vahet Ei_Ole_Vahet.mp3
Faking Hea Faking_Hea.mp3

PS. Et naabreid mitte hulluks ajada siis valmisid need lood klappidega... Et helitehniliselt on asi trr aga ma tõesti ei viitsi neid nüüd KORRALIKULT ümber teha

Sõpruse Puiestee 21. jaanuaril Rock Cafes.

Olete oodatud!

Et kõigile siis head uut aastat!
Kahjuks ei võimalda mu ürgaegne Nokia vastusõnumeid saata. See on ilge keemia. Et vabandan, et ei saanud sõpru ja häid inimesi vahetult ja otse tervitada.

PS see-eest ei pea ma oma telefoni u 2 nädalat laadima. Et kohutav on kuulata kuidas inimesed ainult muust ei räägigi, et: kus mu laadija on

Ma vabandan taas ette kirjavigade ja sõnakorduste pärast. [ooo, punkt]

Kui sa oled ühel laeval motorist ja sul on määratult raskem ja mustem töö kui esimesel tüürimehel, su kajut asub allapoole vee piiri, sa rahmeldad 12 tundi järjest ja seda kõike pidevas müras ja vibratsioonis siis tahaksid sa vähemalt loota, et see laev, laev millel ei olegi kodusadamat, laev mis on alati teel ja kus iga kai milleni ka jõutakse on vaid vahepeatus, et täiendada söe ja toiduvarusid, siis tahakasid sa loota, et ollakse vähemalt sellel teel, et kurss on nendegi vahepeatuste tarvis valitud õige. Ja reisijad ja meeskond ei jää ühel päeval nälga ega mageda vee puudumise kätte sest varud on otsas. Viimaks on see su ameti ja enesehävituse ainus eesmärk ja see tõstab sind vaimselt, annab sulle jõudu ja lubab sul jätkata, selleasemel, el riistad nurka visata ja üle parda hüpata. Sest reisijad, nende hulgas võib olla su pere ja meeskondki, ka need kes ennast vabamalt tunnevad, need kelle päralt on kaptenisild ja eraldi kajutid kõrgematel tekkidel, needki annavad elule värvi, olgu või retorani puhkpilliorkester kelle mängu kuuled sa läbi kambüüsi seina, sinusugustele mõeldud päevapraadi süües (hakklihakastet).

Kui aga siht ei ole õige või puudub, kui laev sõidab teadmata kuhu või seisab lihtsalt paigal ja mootorid töötavad vaid elektri tarvis, kui varud vähenevad ja pole teada kas kõigile jätkubki päästepaatides kohta, siis ühel päeval muutud sa murelikuks. Sa tahad häid uudiseid kuid sinuga ei suhelda, keegi ei anna sulle vastuseid ja su küsimused naerdakse välja ning viimaks ei lasta isegi enam küsida. Siis pole su eneseohverdusel enam mõtet ja kõik mida sa suudad on mitte ühineda madruste mässuga, mässuga mis lõppeb veriselt ja ühel hetkel on kapten tapetud, meeskond joonud end täis ja need kes suudavad veel tüüri hoida ei tea laeva asukohta ega oska seda ka määrata taevakehade ja tuule järgi. Sest see kunst on vajunud ajaloo hämarusse, põlatud ja lõplikult naeruvääristatud ning jääb ainult loota imele, et aina otse triivides ikka viimaks kuskil randutakse, ennem kui viimane labitatäis sütt ahju on lennanud ja viimase tilga mageda veega keegi dussiall käinud.

Mingil ajal tuleb ju inimestel endale kõigi noorpõlve unistuste kõrval tunnistada, et need on vaid unistusteks jäänudki ja et ollaksegi ikka see motorist või junga kes osaleb vaid mingis protsessis, tegevuses mille mõtestatus ei saagi lõpliku vastust, kuid mis on ette nähtud ja milles oma kord ja seadused, vahest ebaõiglased ja mõnikord vägagi, aga mille üks ainus eesmärk on üheskoos see laev järgmise sadamani triivida. Sadamani mis on sadam vaid selleks, et teel lahkunute asemel uued värvata, laev lastida ja jätkata. Ja selles kõiges ei ole midagi üllast. See lihtsalt on nii.

Kui sa näed, et kõik su lastegi edulood eeldavat valet ja kaasa- mängimist ja kiitmist vastutustundetule ohvitserkonnale siis tekib tahtmatult masendus ja äng.
Kas orjal hakkab sellest parem või on ta töö seepärast kergem, et temaga räägitakse... Võiks öelda, ei sugugi. Kuid...

Popi, jälle mina

Mait haiseb - räägitake - oh milline lõhnabuklee - siin kõik meid ründasid -ma kaitsesin
kui Hote tongi l (lmzzitst - la Minsust) siis kellegile kangastus et meie haiseme
ma marutadi vastu vaksineeritud, mu püha kohus, et ma oma peremeest ka maitsesin
nii ütles Kri ja hammustas meid kätte me - maksame selle eest veel kätte

Täpsustuseks eelmisele sissekandele

Kui mingi seltskond lepib kokku, et korraldatakse ühine labrakas ja siis kohale saabudes leiad sa eest, et pool seltskonnast on jõudnud ennast ühiselt ostetud alkoholist purupurju juua, laud on snäkkidest tühi, karjutakse roppe lorilaule ja loobitakse üksteist veel allesjäänud kringlitükikestega siis on sul kaks võimalust: kas lahkuda kohe ja mitte maksta või kui oled juba maksnud ja rahast on paganama kahju siis üritada kiiresti viimased allesjäänud pudelipõhjad tühjendada, jalga lasta ja kuskil mujal edasi juua.

Kui ideega luua euroopa ühised võlakirjad tuleks välja mingi kännu-majandusteadlane võiks käega lüüa, idioot on idioot kuid kui seda teeb euroopa komisjon siis tuleb tunnistada, et nad ongi seal idioodid.

Ma olen nõus, sisuliselt on ka täna ühe või teise riigi võlakirjade garanteerimine ühised võlakirjad. Kuid hetkel säilib mingisugunegi läbipaistvus ja teadmine, et kes või kus ja kellel me neid garanteerime, päris ühiste võlakirjadega kaoks see aga koheselt Brüsseli hämusse.

Lisati, et Saksamaa ei toetavat ideed. Ma ei saa aru miks ainult saksamaa, miks mitte näiteks ka soome, eesti jne. Sest meilt ei küsitud

PS. Ka võib eeldada, et euroga ei juhtu lähiaastatel veel suurt midagi, võtame võlgu, kirjutame võlakirju ja koguni hea. Aga lõpuks oleme me tänu sellele kõige otsesemalt hiinlaste või venemaa või kellegi orjad, seda nii oma maa, metsa ja kultuuriväärtustega. Itaalia ju juba müüb riiklike kultuuriobjekte. Et see pole mingi kamm kui hiinlased teevad millalgi näiteks Estonia asemele oma kiirtoidusöökla ja kogu Vihterpalu raiutakse metsast lihtsalt lagedaks.

See miks eurot hoitakse pole mitte ainult majanduse küsimus vaid idioodid ei taha ega ei suuda siinpool ega euroopas tervikuna tunnistada, et üritus on läbi kukkunud, et nad on lihtsalt lollid. Ütle lollile loll, see on suurim solvang. Kui sa teda lihtsalt sitapeaks sõimad, selle ta elab üle aga ütle lihtsalt loll... tuleb kallale

Ja kreekat toetades ei maksa me kinni mitte kreeka tänast heaolu, laps on juba kommid endale põske toppinud vaid kaupmehele. Ehk siis prantsusmaa-saksamaa pankuritele. Kes tänu idiootsele poliitikale on saanud neid üle leti lapsele aga pihku suruda.

Istusime siis sõbraga tema äärelinna korteris ja võtsime viina. Kisukus igavaks, vähemalt sõber arvas nii, et mis me siin kahekesti ikka passime, teeme tiiru ümbruskonnas, ta teab ühte lahedat baar. “Muidu sitsime siin nagu kaks vanapoissi”, pilgutas ta mulle üle laua silma. Vastasin, et ah, mis me ikka, aeg on hiline ja joodud ka juba hulgim. Pealegi ei olnud kant minuteada kuigi turvaline.
“No on ikka vanamuti jutt”, irvitas ta joobnud inimese enesekindlusega ja toppis juba esikus kingi jalga. Nii ei jäänudki palju valikuvõimalusi.
Väljas tuiskas ja oli pime ja pean tunnistama, et kui kaugusest hakkas helendama lubatud sinine reklaamsilt, tundsin kergendust. “Kas seal ikka naisi on?”, uurisin läbi tuule.
“Miks sa küsid nii lolle küsimusi”, ühmas sõber, “kuhu ma sind siis viin.” Tegelikult ei olnud mu küsimus sugugi nii kohatu sest meile tuigerdasid vastu kaks tüüpi kellest üks kandis küll võrksukki kuid naiseks ma teda pidanud ei oleks. Aga kes see pimedas näeb.

Baari sissepääsu ees ei olnud midagi peletavat aga eesruumis oli minu üllatuseks kottpime, seejärel tuli laskuda pikast, halvastivalgustatud trepist millele järgnes avaram ja võiks isegi öelda, et omamoodi elegantne garderoob. Ja sealt edasi, läbi raudukse, avanes suur, rahvast täis saal, stroboskoopide valguses. Muusika tagus nii kõvasti, et isegi omaenese häält ei kuulnud. Karjusin sõbrale, et kaome siit kus kurat, märkasin juba, kuskil laudade vahel peksti kedagi, peldikuuks mis jäi aga kohe sissepääsu kõrvale oli avatud ja seal vedeles teadvuseta inimene, keegi lihtsalt oksendas üle tema.

Kiskusin sõpra varrukast tagasi ja samal hetkel muusika korraga vaikis ja muidu plinkivate diskotulede asemel süüdati kalgina tunduv tavavalgustus. Nüüd nägin ka kogu publikut tervikuna, ausaltöeldes ei oskaks ma neid küll kuidagi liigitada, ega ei tahagi, ainus mis meid kõiki tõesti ühendas - see oli purjusolek.

Korraga vilistasid kõlarid läbilõikavalt. „Nii“, karjus keegi peenikese ja kileda häälega „Keegi siit ruumist ennem ei lahku kui selle laudkonna arve seal on tasutud“, Ja kuigi ma kisajat ennast ei näinudki, mõistsin siiski, et ta peab silmas hiiglasliku äralagastatud peolauda saali ühes seinas. No oli seal rikkalikult tühje pudeleid ja liudasid, ümberaetud nõusid ja pooleldi lössivajunud torditorn.
„On selge sitapead“, lisas hääl otsa, millegipärast mingi erilise vihaga nagu olnuks kogu kohkunud inimmass ta isiklik vaenlane. Seepeale löödi kõlarid jälle hetkeks vilesse "Järjekorda raisad", lõpetas see viimaks.

"Aga kui mul polegi raha?", nuuksatas keegi purjus tütarlaps mu kõrval. "Siis pane perse tööle", vastati talle irvitades.
Tõmbasin sõpra taas varrukast ja kiskusin teda väljapääsu poole aga uksel seisid juba kaks jurakat, tõenäoliselt turvamehed. Ülikondades ja nägid välja vähe reserveeritumad kui ülejäänud.
„Me just tulime, näete, me pole jõudnud veel riideidki seljast võtta“, üritasin seletada.
Kumbki ei vastanud midagi kuid endast mööda meid ka ei lasknud.
„Saate aru...“, kuid jäin koheselt vait sest üks meestest kallutas oma pea mu ninale ohtlikult lähedale
„Ära nüüd õienda iga asja pärast“, kuulsin seljatagant sõbra värisevat häält kes nüüd mind omakorda varrukast tiris, „Maksame ära, ega me siin ainukesed pole, sitta see mõni sott“, sosistas ta mulle mõned meetrid eemal. Mõtlesin ahastades, et kust ta võtab, et kõigest mõni sajane. Kuid ta jõudis must ette ja oma higise lauba pärast vist piinlikust tundes lausus justkui isalikult „Sinuga on alati üks kuradi jama.“
„Mis kuradi jama“, röögatasin enesele märkamatult nii kõvasti, et mitmed kõrvalsesjad etteheitvalt meie poole pöördusid
„Ära karju“, sistas sõber, „Tahtsid välja tulla või ei tahtnud.“, ja siis, laskmata mul midagi vahele öelda, pisut leebemalt „Paneme pidu või pane, nagu mingi memm. Maksame ära ja... pealegi lipsasime ju piletita sisse“, patsutas ta mulle rahustavalt õlale, ise silma pilgutades. Nagu oleksime kohutavas võidus ja koguni suured kavalpead.

Sarjast Juss ja vennad. Koobas

Ühel päeval hakkasid siis naabriposisd Kalle ja Madis kõrvalaeda mingit auku kaevama. Üldiselt on eestlased individualistid ja naabrite tegemine neid suurt ei huvita mis tähendab seda, et tegelikult nad muust ei huvitugi. Velts läks siis küsis, et kas sukruhaige Madis hakkab viimaks ikka päriselt surema, et haud koduhoovi ja puha. Sellepeale me mingit eriliselt informatiivset vastust ei saanud. Juss lisas, et kaevake ikka võimalikult sügav muidu rebased kraabivad talvel, näljapäevadel kalmu lahti ja söövad Madise ära, saavad veel lisaks kärntõbile uue nakkuse. Diabeetikutest rebaseid ei ole nüüd küll vaja.
Naabripoisid ei vastanud midagi ja jätlkasid äraseletatud nägudega labitatega tööd.
Möödus nädal ja auk hakkas võtma vorme mis ei olnud ainult vertikaalsed vaid moodustis võttis juba koopa kuju. Muidu meie tegemistest alati huvitatud ja teadlikud Loll-Kalle ja tema geeniusest nõbu seekord absoluutselt oma eihtustööst ja selle otstarbest meile mingit avaliku teavet ei jaganud ja see tegi meid muidugi murelikuks.

„Äkki nad topivad selle dünamiiti täis“, pakkus Velts murelikult ja talle omaselt. Sest sedasi entusiastlikult mulda visata, selleks sai vennase jaoks ainult üks põhjus olla.
„Äkki otsivad kulda“, arutles Juss pisut loogilisemalt
„See katkutõbine Madise poiss peaks üldse kogu oma elu voodis lamama, käed rinnal risti, mida ta vehib selle labidaga“, torises Velts sest me ei olnud ikka veel augu põhjusteni jõudnud. Olin vanemaga nõus sest lood kus sedasi salatsetakse, omade vahel, inimeste kes on juba kolme aastaselt üksteisele liiva silma visnud, see ei lõppe kunagi heaga.

Auk aga kasvas ja nüüd nad olid omadega jõudnud juba pärnapuu alla mis aedu eraldas.
„See on juba meie territoorium“, tigetses Velts ja pakkus, et peaksime politseisse pöörduma, et selline auk, et see võtab juba kaevanduse mõõtmeid ja sellisteks töödeks on vaja eriluba ja isegi keskonnaametilt. Isa kes muidu oli mihkel piiriposte nihutama ei võtnud seekord vedu kui me teda õssitasime, et naabripoisid kaevavad siia metrood ja meilt küsimata. Lõi käega mis tähendas seda, et tal on asjast selge pilt – las lollid teevad mis tahavad, nagunii ei õnnestu.

Läksime siis Libe-Atsi jutule, konstaabliks kutsuti – et mis tema asjasta arvab. Kaevatakse koobast, keegi midagi ei räägi, tema piirkond.
Libe-Ats istus oma kabinetis, näost hall, vaatas meid nutusel pilgul ja vastas teemast täiesti üle libisedes, et kuradi naised on kõik ilged litsid. Selline vastuvõtt.
“Et just selle paksu-Mallega”, oigas ta pead kätele lastes, “Türa ma ei või, mina seda last omaks ei tunnista”
Selline pihtimus võttis muidugi sõnatuks.
“Ma keelan selle DNA testi ära”, lisas võimuesindaja nutu äärel.
“Aasta isaks sa siis tõenäoliselt ei saa”, poetas Juss, et näha ka asjas positiivsemaid külgi.
“Kuradi isaks, idioodiks”, karjatas Ats. Kõik ju teadsid, et terve eestimaa on tema tittedest üle ujutatud. “Ma kastreerin ennast ära”, pühkis ta laubalt higi, “Ja mis kuradi august te siin räägite, minge persse oma auguga.”
“Lapsed on ju elu rõõm”, ei jätnud Juss oma torkimist
“Jah, teid vaadates võib selles kindel olla”, noogutas konstaabel.

Nii ei jäänud meil midagi üle kui teadmatuses lahkuda, kui isegi politseid ei huvita mis otstarbel kuhugile eestima ääremaile auku kaevatakse, siis on lood ikka väga halvad. Naabripoisid olid aina tigetamate ja mullahallistemate nägudega kui me hoovis kokku põrkasime, meie rõõmust säramas ja nemad oma labidatega nagu mutid. Kas varandust, miine, sellele ei järgnenud mingit vastust, ainult salakaval põiklemine. Kuid ilmetest võis järeldada, et see koobas kasvas mingis äärmiselt ideevaeses formaadis, täiesti mõttetult. Sest inimesed on juba kord sellised, et mida totakam on tegevus seda tähtsam olek.

Ühel hommikul siis sulane tormas üles ja karjus, et kõik appi, see loll pärn on koopasse kukkunud ja üks kaevajatest on alla jäänud.
“Jääkeldrit ehitasime”, nuuksus Kalle kui kohale jõudsime. Madisest paistis ainult peanupp ja käed ja kuigi noormehe seisund ei olenud just kiita siis väljendas ta pilk pehmelt öeldes täieliku insuliini üledoosi. Puu oli kukkunud talle täpselt selga ja seal ta püsis oma juurikatega. Ega lasknud vaprat ehitajat oma haardest. Auk oli täiesti olematu, võiks öelda, et lihtsalt väike lohk.

Üritasime Madist puu alt kätte saada aga see ei tahtnud eriti õnnestuda. Ühesõnaga ei toiminud see üldse, lihtsalt hädalise käed said selle tirimise peale mõned sentimeetrid pikemaks. Kalle nuttis, Madis jõllitas ilma erilise hädaldamiseta meid nagu idioote ja Juss arvas viimaks, et tuleb vist kuhugile helistada. Et seekord mitte velskrile.

Nüüd olid siis viimaks toimunud päästeametis ametkondlikud muudatused ja keegi ei saanud aru kes keda kamandama peab. Päkapikud hüppasid autost välja ja lihtsalt karjusid üksteise peale ning lõikurid käisid käest kätte. Ega sa ikka algkooli haridusega ühte aparaati tööle ei saa. Velt siis viimaks ütles Jussile, et mine too kuurialt meie Husqvarna ja tõmba see ka käima, et muidu see Madis annabki otsad.

Viimaks saadi invaliid juurikate vahelt välja ja Juss palus kiirabibrigaadil talle alustuseks insuliinisüst teha, et küll nad hiljem jõuavad selle sabaluu ka üle vaadata. Arstid ei olnud väikevanna soovitusest erilises eufoorias vaid üritasid Madis-poisle mingit kaelatuge paigutada. Ainuke asi mis sel inmvarel üldse terve oli.

Juss siis sõnas kokkuvõtvalt, kogu jama lõpetuseks, et huvitav mida nad seal jääkeldris hoidma oleksid hakanud, kas oma ainsat tikrimoosi purki või.

Tahan oma lugejalt küsida, mitte just peadmurdva küsimuse
Küsimus ise on selline

Kas "Hea" või "Halb"? Vastata tuleb lihtsalt kas "1" või "2"
Sõltuvalt vastuste arvust saame siis teada kuidas mu lugejad arvavad. Pärast ka lahtiseletav, täpsustav lisa. Et igaljuhul siis kas "Hea" või "Halb".

Näit.
Kas te oleksite nõus, et korrusmajade ees parkimine muutub lihtsamaks, et alati jagub meile kõigile parkimiskoht, et parkimiskohti ei ümbritseks talvel lumevallid, kiilasjää. Väheneb ka autovarguste hulk

Seega pooldasid 87% Mustamäe elanike majaühistute elanikud, et rajame hoonete alla 2 korruselised, soojustatud maaalused parklad.

Või veelgi parem - need kes selle väljaminekuga nõus ei ole siis keelame lihtsalt majaesise parkimise ära (va invaliidid, eriteenistused jne). Loome kuhugile tühermaale meie kõigi jaoks ühise suure hiigel-parkla, valvatud, lumekoristatud jne

Indrek Neivelti blogi kaks viimast sissekannet http://www.indrekneivelt.eu/

Kokkuvõtvalt Postimehest:
USA justiitsministeerium esitas eile süüdistuse kahele mehele, kes väidetavalt plaanisid koostöös Iraani võimude ja Mehhiko narkokartellidega Saudi suursaadiku Adel al-Jubeiri tapmist. Atentaat pommiplahvatuse näol pidanuks aset leidma ühes Washingtoni restoranis, kus Jubeiri sageli söömas käis, mistõttu võinuks plahvatuses hukkuda ka lugematu arv teisi inimesi. USA luureametnikud said jälile Iraani tehtud telefonikõnedele, milles arutati terroriplaani üksikasju ning nad jälgisid Quds-armeeüksuste pangatoiminguid.

Iraani julgeolekus umbes kuus kuud tagasi

Boss: Ja siis teeme nii, et laseme selle saudi-araabia saadiku ameerikas õhku, kuskil võimalikult rahvarohkes kohas, et nad teaksid… Näiteks restoranis
Nõunik: Kes teaksid
Boss: Terve maailm
Nõunik: Me võiksime ju ta niisama, vaikselt kõrvaldada, pealegi teised külastajad…
Boss: Miks vaikselt, miks alati vaikselt.
Nõunik: Me ärritame sellega ju ameeriklasi. Nad kuulutavad meile sõja
Boss: Kuidas me neid ärritame kui nad isegi ei tea kes seda tegi
Nõunik: Aga kui teada saavad
Boss: Need lollid, heh…
Nõunik: See oleks ju katastroof. Pinged on niigi laes
Boss: Ei saa nad midagi teada (koristajale): ära kuula seal, mine üldse teise tuppa, pärast pühid (nõunikule) Me kasutame kõnekaarte, vahetame mobiile ja muudame välimust. Seda nad ei oota. Neti vahendusel suhteleme ainult läbi Tori. Saad aru, see on tasuta programm spetsiaalselt pedofiilidele ja terroristidele mõeldud. Nad muudavad seal su IP aadressi absoluutselt ära, seda on võimatu jälitada. Ja Hotmailis enam agentidega ei kirjuta, teeme uued accountid, näiteks mongpoolias on üks tasuta portaal avatud… Arveldamiseks kasutame aga meie Quds-armeeüksuste kontosid, minu arve on nad võibolla isegi välja nuhkinud kui ma BP aktsijaid ostsin.
Nõunik: See kõlab siiski kohutavalt.
Boss: Miks kohutavalt. Me pole seda isegi kunagi proovinud, kust selline pessimism. Mõtle loogiliselt - miks me üldse peaksime selle suursaadiku õhku laskma. Ja ära ole nii löödud välimusega, kui sa ise kitse ei pane siis läheb kõik libedalt.
Nõunik: Aga kui nad ikkagi kuidagi teada saavad. See on ju… Ja agendidki on meil mõlemad teada-iraani päritolu. Kindlasti neid jälgitakse
Boss: Ärgu siis käigu väljas laaberdamas ja lobisemas. Las istuvad vaikselt kodus. Ja kui tulebki välja siis lihtsalt eitame kõike, ma arvan, et sellest peaks piisama küll. Ja lõpuks jäävad nagunii narkarid kõiges süüdi. Nagu alati.

Ma arvan, et umbes nii see pidi olema, ma olen selles isegi enam kui kindel

Postimehest

Ühendriikide kaitseministeerium ei soovinud täpsemalt kommenteerida võimalikku sõjalist rünnakut Iraani vastu, kuid rõhutas diplomaatilise vastulöögi andmise vajalikkust.

Ühendriikide ja Iraani suhted pingestusid veelgi, kui Ühendriikides tuli ilmsiks väidetav islamivabariigi kavandatud vandenõu tappa Saudi Araabia suursaadik Washingtonis.

«USA sõjavägi on pikka aega tundnud muret Iraani pahaloomulise mõju pärast piirkonnas. Aga sellel juhtumi puhul on see diplomaatiline ja õiguslik küsimus,» ütles Pentagoni esindaja John Kirby uudistevõrgu AFP vahendusel, lisades, et asjaga tegeleb justiitsministeerium.

Kui ajakirjanikud küsisid Kirbylt Ühendriikide sõjalise rünnaku võimalikkuse kohta, vastas viimane, et see on ainult USA presidendi Barack Obama pädevuses.

«Praegu keskendume iraanlastele edasise finants-ja diplomaatilise surve avaldamisele,» lisas Pentagoni pressiesindaja George Little, kelle sõnul on Iraan oma halva käitumise tõttu sattunud järjest suuremasse isolatsiooni.

Ühendriikide justiitsministeerium esitas eile süüdistuse kahele iraanlasele, kes väidetavalt plaanisid koostöös Iraani revolutsioonilise kaardiväe ja Mehhiko narkokartellidega Saudi suursaadiku Adel al-Jubeiri tapmist.

Iraani võimud on kõiki süüdistasi eitanud, nimetades neid alusetuteks.

Asjatundjate sõnul ei sobi Iraani osalus aga kuidagi poliitilisse pilti ning tundub ebatõenäoline, kuna Iraan ei oleks sellest rünnakust mitte mingil viisil kasu saanud, edastab Helsingin Sanomat.

Tasuta kõrgharidust siiski täiel määral ei tule!
Alljärgneva kirjutasin valimispäeval ja sõprade soovitusel ja enda sisetundest lähtudes ma seda siis netti ei riputanud. Kuid viimaste heade uudiste taustal võib selle ju avaldada.
PS. Kui ma olen siin kiitnud Aaviksood ja alljärgnev on justkui tema ideede vastu siis minumeelest on Aaviksoo riigimehelik poliitik ja näeb perspektiive. See, et üks või teine mõte pole vastuvõetav ei tähenda seda, et ta poliitikuna mulle seetõttu ei meeldiks. Ühesõnaga pole ta ametnikuniru kes oma kontoris sekretäri poolt lauale vistatud päevakajalist paberilehte jõllitaks, tegeledes ainult eilse ja pisut ka homse koosolekuga.

Aga lugu ise:

Kuigi ma olen IRL-I valija siis ühest punktist –nimelt tasuta kõrgharidusest ei saa ma ikka päris täpselt aru. Minu meelest on see mõtekas ainult juhul kui see tõstaks kõrgkooli astujate taset ja lisaks konkuentsi, ühesõnaga, inimene kes soovib minna riiklikusse, saada seal tasuta hariduse peab olema piisavalt HEA, et ta sinna ka sobiks. Sisseastumine oleks seega keerulisem ja raskem mitte nagu hetkel kus iga debiilik kes avastab 18 aastaselt, et kaubanduskeskustes hängimise aeg on nüüd läbi, tuleb ise teenima hakata ja trammijuhiks ei taha, pääseb tasuta õppele. Kui klaverimängu õpingutega on hiljaks jäädud siis nii ka on ja ma ei kavatse nende pool-pianistide - kes parimal juhul peale 3-4 aastat heliredeli klimberdamise selgeks saavad - nooruselollust kinni taguda. See, et nad õppida tahavad on muidugi väga teretulnud kuid maksku siis ise.
Hetkel on seis selline kus avalik sektor vajab aina rohkem kõrgahritud inimesi kuid samas, vaadates ilma eelarvamnusteta ja visates kõrvale kõik omamehesuhted tuleb tunnistada, et mitte avalik sektor ei vaja neid inimesi vaid nemad vajavad avalikku sektorit, uusi ametkondi, tegeledes enamasti pseudobürokraatiaga. Aga mitte ainult avalik sektor, see on veel kuidagi kontrolli all – ka erasektoris on kuradima palju kasutut jama mida me peame juba enesestmõistetavaks. Sellel jõugul on paganama kena viis varjatult ikkagi oma teenuseid nö. maksumaksjale pähe määrida. Alates kõikvõimalikest IT-debiilsustest, koolitustest, notariaalsest kepist, maamõõtmisteni välja. See on ka tegelikult avalik sektor, kuigi peidetult. Ma olen piisavalt pragmaatiline, et mõista – kõige selleta me enam ei saa. Kuid palun õppige seda oma raha eest, elu jooksul jõuate meilt selle papi nagunii kümne kordselt tagasi koorida. Kui on nii hädasti vaja mingeid kohvikeetjatest kõrgharidusega dokumendivormistajaid siis maksku vähemalt oma “haridus” ise kinni. Rahastada tuleks vaid teatud, strateegilisi erialasid. Ma ei hakka neid loetlema kuna muidu unustan veel kiiruga mõne ära.
Pigem tuleks panustada kutseharidusele, kuid see on juba vist filosoofiline teema. Miks? Sest need samad kohvikeetjatest sotsioloogid teevad ju kõik selleks, et reaalne töö oleks võimalikult vähe tasustatud ja ebaaktraktiivne.
Lühidalt ja kokkuvõtvalt jääb mulle selgusetuks kas partei kuhu kuulun kavatseb nüüd igale sepale kes avastab täisealiseks saades enda jaoks aabitsa selle avamise kinni maksta? Või muutub kõrgahridus kui selline läbi tasuta õppe kättesaadavamaks neile kellel on annet kuid kellel puuduvad võimalused. Mulle aga millegipärast (tõenäoliselt ma eksin) tundub, et selliseid noori on siiski väga vähe, vähemalt neid kes ka tõeliselt tahavad. Ja need kes tõeliselt ei taha – palun – me veame siia hiinast keevitajaid, tööpõld on lai.

Tere sõbrad inimesed, siin jälle mina – Popi! Pole suutnud ammu laisk-maitu stenografeerima sundida, vaatama sellele, et avalik nõudlus ja huvi minu mõtete ja tegude kohta ületab juba kriitilise piiri. Mait ise pole vahepeal millegiga hakkama saanud ja eks see võib homo-sapi kindlasti kadedaks teha - eriti veel ühe luuletaja - et tema koer tast sedavõrd üle on. Ja kui sa pole ka viimased kuud alkoholi tarbinud, saabki inimesest tema algupärand, see kellena ta paradiisist välja visati, ehk siis seniilne kahejalgne torisev idikas. Tahtsin sellega täpsemalt öelda, et erinevalt meist, loomadest, on inimesel alati midagi põdeda ja kahetseda ja kuna täiesti õigustatud enesesüüdistused kasvavad kohati üle pea (ka täieti õigustatult) siis püüab inimene neid lahendada mingite positiivsete muudatustega millest ta arvab, et need võiksid loojale kuidagi meelepärased olla ja ta lastakse jälle sellest kuldsest väravast sisse. Loomulikult teame meie loomad, et see on lootusetu ettevõtmine ja alkohol oli nüüd küll viimane mida selles uksetaha viskamises süüdistada saab.
Kui purjus inimene on enamasti vaene ja rahatu siis kainena muutuvad nad kohe ihnsaks. See on pöördvõrdeline ja minu edu mis tõusis vahepeal selleni, et veel hiljaaegu ma oma nina peaaegu koerakaussi ei toppinudki ja kõik suutäied kogunesid toidulaualt on teinud tagasikäigu ja kahanenud tänaseks selleni, et mõnikord olen langenud nii madalale, et pean oma kõhtu täitma vastikute pruunide junnidega mida nad ise millegipärast hellitavalt krõbuskiteks kutsuvad. Sitta nad süüa ei luba aga krõbuskeid – palun!
Teiseks on küljeall tapetud looma nahk kes on minust märksa madalamas seisuses, lambaks kutsutakse. Külge pöörata ei tohi sest korv on valmistatud vitsakestest mille peale käratatkse, et Popi, ära nagista seal. Isegi indias on kerjustel parem elu. Seda kõike seepärast, et kainena vallandas mait mind põhikohalt milleks oli öösti ta kaisus magamine. Üldse on tähelepanu minu DNA vastu kõvasti jahtunud. Mõtlesin isegi kord ahastades, et ma võin oma karvad endale ka hoida aga leebusin siiski sügise saabudes ja võtku neid siis tasuta või nende krõbuskite eest, lõppude lõpuks pole mul kahju. Me oleme ikkagi üks perekond ja vaatamata raskustele peame kokku hoidma, nõudku see mult või kogu kasuka vahetust. Läikivat põrandat, puhtaid toolikatteid, rääkimata vaibast, neid te eest ei leia, pingutan külaliste pärast, omad veel aga võõraste ees oleks piinlik.

Et mul on nüüd vabamat aega siis lõime üleaedse koera Minnaga turvafirma „Karu teene“. Tahame sellega veel enne pankrotistumist börsile minna, kuigi sisekliima pole juba praegu kiita. Tülid algasid juba esimestest päevadest kuna me ei leppinud koheselt kokku, et kes kelle peale haugub. Mul on kõevm hääl ja seepärast peaksin mina esimesena alustama aga Minna paneb jälle tihedamalt ja kiledamalt ja see vaidlus kestab vist kuni lõpuni.
Lähiminevikust veel niipalju, et püüan praegu neile kõigiti ette jääda. Nad käisid poes ja ladusid oma ostud ilma igasuguse emotsioonita külmikusse ja ma ei räägi siin mingisugusest kapsapeast või teistest juurikatest vaid ikka lihast, juustust, singilõikudest. Ma olen juba kaks korda suutnud dikteerimie kõrvalt perenaisele osavasti jalgu jääda ja haledalt kiunatada aga peale „Jää vait, mida sa ronid mulle siis ette“ pole suuremat kasu sisse toonud. Mait on selles osas lihtsameelsem kuid teda ei saa hetkel segada. On see kiri ju kui appikarje maailmale, tervele inimkonnale millist koeraelu üks koer elma peab ja isegi piiblis on kirjas, et hoidke oma loomi paremini kui inimesi. Või oli seal, et te hoiate isegi oma loomi paremini kui inimesi, igaljuhul mõte on sama.

Igale koerale oma kont!

Miks “EI” kreekale

Küsimust miks ma ei pea õigeks Kreekat nende õnnetuses aidata sai juba ühes varasemas sissekandes käsitletud. Viimastel nädalatel on olukord muutunud aga veelgi muljetavaldavamaks. Asi ei ole enam mitte ainult Kreekas ja raha mõttetus tuuldeloopimises vaid sellega kaasnevas idees euroopat, selle majandust ja loomulikult ka poliitikat lõplikult tsentraliseerida. Viimane, ühtne juhtimine ja ühtne poliitika ja selle koondamine Brüsselisse on olnud siis asja tegelik eesmärk (ja küllap oli seda algusest peale). Kuid alustada tasub siiski majandusest. Seda on suuresti (ikka veel) rahvusriigis elavale valijale lihtsam õigstada kui panna pranstlane või sakslane fakti ette, et loobume internatsionalismi nimel igasugusest iseseisvusest ja omariiklusest. See, et varem või hiljem selleni ka jõutakse peaks nüüd ka pimedale nähtav olema. Sest kõik sellesuunalised arengud on ju ka viimaste aasta jooksul jõustunud ja vastupidist – skeptsismi – ei näe me peavoolus kusagil.
Kui veel mõned aastad tagasi oli ka Lissaboni lepe üks suur küsimärk ja tekitas vastuseisu siis tänaseks on tuldud avalikuse ette ideega Euroopa Ühendriikidest. Lõpptulemusena tähendab see omariiklusest loobumist kuna me ju “EI TAHA” igavesti kreekale garantiikirju väljastada. Edaspidi tegeleb sellega Brüssel. Me ei taha ju, et kreeka valelikud poliitikud meid paljaks varastaksid - seepärast tuleb ohjad enda kätte haarata (ja täpselt nii me sellest kuuleme ja nii seda meile selgitatakse) ja edaspidi tegeleb sellega taas Brüssel. See, et raha hakkab tulevikus liikuma “abivajajateni” euroopa rahandus- või majandusministeeriumi kaudu, võimaldab meie (ja ka teiste riikide) poliitikutel oma käed sellest jamast puhtaks pesta. Ja ka mina kui inimene saan rahulikuma une. Keda huvitas millliseid otsuseid võeti vastu kuskil Kremli müüride vahel kui see ei puudutanud just alkoholimüüki või rahasedelite kehtetuks tunnistamist.
Olge nüüd mõistlikud ja katsuge meenutada kas keegi poliitikutest on selle pärast kuidagi vastutav, et me täidame Brüsselist saabuvaid direktiivie, lõpetades suhkrutrahviga.
Kui tavakodanikul on juba hetkel raske ja aeganõudev endale selgeks teha OMA riigi rahanduministeeriumi müsteeriumeid, siis nüüd peab teemast huvitatu (no milline loll) ennast uputama Brüsseli bürokraatiasse.
Näide: Kui kirjutaksin hetkel, et eestile eraldatakse euroopa fondidest erinevateks toetusteks ajavahemikus 2007-2013 74,6 miljardit krooni (rahandusministeeriumi aruandest) siis samas on koheselt ka lisatud, et see ei ole veel kõik. Lisaks 74,6 miljardile on veel hulk mingeid fonde mis aga tähendab seda, et ma ei saagi võrrelda neid kaht - euroopast saadavat ja eesti riigi poolt makstavat. Ühesõnaga, kui ma tõsimeeli üritaksin neid arve võrrelda, siis tembeldataks mind lihtsalt valetajaks ja lolliks. Sest eksiksin ma nagunii. Võibolla oskaksid üldse kümmekond inimest neid arve võrrelda aga pole selleski kindel. Pigem öeldaks, et nii neid võrrelda ei tohigi, see on primitiivne ja ebaproffessionaalne lähenemine. Igaljuhul, kui küsiksin valitsuselt kui palju me maksime aastal 2010 euroopa ühiskatlasse ja kui palju me sealt tagasi saime oleks vastuseks küllap, et saime igaljuhul rohkem. Ja kes paneb paika kui lai on see ühiskatla serv, kuhuni ta ulatub. Ja mida pidada üldse toetusteks mis hõlmavad ainult eestiga seonduvaid projekte (regionaalseteks kutsutakse) ja mida me võime vaadelda kui euroopa ühisosa (tähendab, neid mis põhiolemuselt toetavad suurriikide huve kuigi teostuvad ka osaliselt meie osavõtul ja riigi territooriumil). Kust algavad ja lõppevad piirid? Jutte kui vähe me panustasime mäletan ka NLiidu ajast. Ja siiani tuleb tänulik olla olümpiakompeksi eest ja kõige selle mis 80nendaga kaasnes. Ja kui näruselt vähe suutsime me toona kartulivabariigina vastu anda, lisaks mõni tarbekaubavidin, see ei korva iialgi seda mida me saime. Või kas on ikka nii?

Kuid asi pole mitte ainult majanduses. Eelkõige hävitame me omariikluse. Mis tähendab vaieldamatult seda, et kui juba hetkel ei suuda kohalikud poliitikud millegile vastu seista ja millegist ära öelda mis Brüsselist tuleb, siis veelgi vähem vastutavad nad tulevase ühendriigi sees. Juhul kui öeldakse - kakskeelsus - siis nii ka jääb. Kui öeldakse - 10000 pagulast - palun. Venemaaga viisavabadus - korras. 50% juhtivatele kohtadele naised - muidugi. Jne, jne. Lisaks veel kõikvõimalikud hüper-jaburused mille peale ise ei tulegi.

Aga Kreeka juurde tagasi tulles. Ausaltöeldes on elus vedanud, et kõike mida ma olen üritanud vastumeelselt teha, isegi siis kui see tundub esmapilgul vajalik ja mõistlik (enamasti hetkeliselt), kõik on ka prsse läinud. Ja mida vanemaks ma saan seda rohkem teadvustad endale, et pigem tasub ennast ühest või teisest "kasulikust" distantseerida. Alati ei õnnestu, kloostrisse ei ole veel kolinud aga...

Ei tohi mõelda, et noh, tegelikult ja enda vastu aus olles oli see kreeklastele rahalaenamine rumal ja eelkõige mitte ainult raha enda pärast, vaid eelkõige maailmavaateliselt. Kuid laename siiski. Olen veendunud, et antud juhul oli meil ka võimalus mitte seda garantiikirja allkirjastada. Mis siis saab kui võimalust peaaegu ei olegi.
Mida teeb valitsus siis kui tuleb järgmine kord. Muidugi granteerib uuesti. Kaks miljardit on ju juba mängu pandud. Ja kolmas kord paluvad poliitikud juba ise põlvili, et tehke nüüd need ühendriigid viimaks ära, siis pole rahvale piinlik silma vaadata.