Mait Vaik

Ülimuslikud UFOD

Tal on oma maailmade üle täielik kontroll kuni , ta võib neil luua piiramatul hulgal, neid hävitada ja ka valikuliselt osade maailmade argenusse mitte sekkuda.

Soovi korral ei tunne ta ainsatki kannatust ja on surematu.

Soovi korral võib ta „surra“ mis inimloogika seisukohalt oleks kannatuste puudumine, võimalus mitte „toota“ uusi maailmu, mitte mõelda, tunda ja tajuda. [Küsitav on siinjuures kas talle jääb „nupp“ millega ennast taas „ellu“ äratada. See on siiski nii kauge muusika, et väehmalt esialgu see mind ei vaevaks. Alustuseks ikka mängime hullult, paneme mitu universumi tähti ja planeete täis ja eks pärast vaatame.]

Soovi korral võivad tulnukad luua ka ühiseid maailmu ja neid koos hallata. Juhul kui algselt on kokkulepe rajatud võrdsetele õigustele [tõenäoliselt] siis on mõlemal osapoolel ka õigus loodu kas hävitada või mitte seda lubada. Olukorras kus selline situatsioon tekib „külmutatakse“ loodu seniks kuniks jõuatkse kompromissini. „Külmutamine“ võib seega kesta ka igavesti. Ühismaailmu võib luua loomulikult ka teistel alustel. Kus ühel tulnukal on juhtiv ja teisel vaid abistav roll.

Olulisemast olulisem on see, et kogu suhtlus teiste omasuguste tulnukatega toimub vaid hea tahte alusel ja ei millelgi muul.
Ühelgi tulnukal ei ole õigust sekkuda teise tulnuka loodud maailmade korraldusse ega teise tulnuka „ellu“ juhul kui viimane seda ei soovi [Kri lemmik]. Nii ei saa keegi keelata ega käskida kui palju üks või teine tulnukas maailmu loob (olgu või lõputult) ja kui palju ta neist enda loodud kreatuuridest endasarnaseks (seega ka teiste omasuguste tulnukate sarnaseks) „tõstab“. Tähendab see seda, et soovi korral võib tulnukas „tõsta“ oma looduid endaga samlae taemele. Alates sellest hetkest puudub loojal „tõstetute“ üle võim ja „tõstetutele“ laienevad kõik õigused nagu need on kõigil ülejäänud sarnastel ülimuslikel tulnukatel.

Iga tulnukas võib toimida oma maailmadega ja iseendaga nagu heaks arvab. Nii võib looja loodud maailmade ja seal elavaga samastuda (minna nö inimeste sekka), kannatada ja rõõmustada sarnaselt oma loodule [see oleks ju täiesti loogiline - mind küll huvitaks], olles küll samas looja ja surematu. . Loomulikult võib ta alati tagasi pöörduda ülimuslikule tasandile.


Kui kõik need tingimused oleksid täidetud siis tuleks vist küll leppida teadmisega, et NEED tulnukad on meist vist targemad ja pole parata – eelkõige õnnelikumad. Mingid muud varjandid näeksid ikka välja stiilis valged ja odade ja keppidega pärismaalased kusjuures tuleb ju tunnistada, et oma normaalkeskonnas on pärismaalane üldjuhul õnnelikum kui valge. Loodusrahvaste häda seisneb selles, et nad on kaitsetud ja sama kehtib ka inimkonna puhul kui see kohtub endast kõrgemal tasemel tsivilisatsiooniga. Mul ei ole mingit alust arvata, et kosmos, selle reeglid ja elanikud erineksid kuidagi maapealsetest. Planeet Maa on täpselt selle uiversumi peegeldus milles ta asub. Järelikult eelkõige ikka ahnus, kasuaalsus ja vahest ka armastus ning halastus (kui veab). Kas saabuvad siia lihtsalt maadeuurijad ,misionärid, kaupmehed, kullaotsijad seda ju ei tea ja pidulik vastuvõtt ning saluudid ning shampus jäävad selleks puhuks esialgu ostmata. Kui juba pool maailma istub tänasel päeval suht vabatahtlikult teleka ja arvuti otsas siis pole nagu vaja lisaks veel mingeid suurepäraseid imesid mis lõpuks täiesti surnuks imevad. Ma ei muretse mitte niivõrd inimkonna pärast aga puht isiklikult ei ole see kuhugile viinud. Labaselt öeldes ei ole ma seetõttu palju õnnelikumaks saanud. Jah, kõik on lubatud aga millestki ei tohi sõltuda ning kindlasti on ka infotehnoloogia areng minusugusele paganama palju lisaväärtusi loonud nii, et luuaga ma rohelisi mehikesi hoovist minema ei pühiks kuid liigset vaimustust ei tasuks vist ka tunda. Vot, iseasi kui nüüd tulnukad oleksid ikka NEED TULNUKAD ja selliste võimaluste ja arengutasemega millest ma eelpool kokkuvõtte tegin, siis küll – Welcome!

Kas Budal on NUPP mis ta jälle „ellu“ äratab.

Ma tean, et küsimus on kõrgestiaustatud tiibeti munkadele naerukoht ja kohalikud himaalaja fännid valaksid mind lihtsalt pasaga üle ning et lühidalt sarnaneb see küsimus sellele, et kui ma kõik relvad vabatahtlikult ära annan kas siis ühte käsigranaati ei tohi ka endale jätta…
„Jumalad kadestavad mind…“ on Buda enne minekut öelnud mis jätab õhku mitmeid agasid… Leppides sellega, et hr Buda teadis Jumalate elust-olust enamat kui tavainimene tahaks küsida, et mil moel teadis ta aga Nirvaanast. Kas polnud see mitte seisund kuhu keegi ei olnud veel jõudnud ja kust tagasiulatuvat informatsiiooni ei jagata. Kas polnud see soovunelm ja meelepete. Buda uhkustas ju oma tulevikuga ikka veel inimene olles, ajas ja ruumis. Kõlab nagu Kurjami laul „Mees sa ei tea kui kiiresti ma löön…“. Eeldades aga, et Buda ei olnud kelkija tuleb meil tunnistada, et Buda juba teadis millest ta räägib ja juba OLI Nirvaanas olnud. Sest muud võimalust pole. Ei ole Jumala jaoks aega ega ruumi ja kõik mis tuleb see juba ON ja kõik mis oli see ka ON. Kokkuvõtvalt siis on mitteolemine üks olemise vorme mis peab olema praegu ja koguaeg. Seega ei tuleks mitte vaadelda teemat seisukohast kuidas Buda Nirvaanasse jõudis vaid pigem asetada küsimus kuidas ja miks temast inimene sai.

Lõpetuseks pakun lugeda Õpetussõnad 8.22 – 8.31

Vaatamata Ivo lõplikule hinnangule, et ma olen kas naine või pede istusin ikkagi, näost punane ja huul hambus televiisori ees ja jälgisin nii mõnelgi päeval ja õhtupoolikul iluuisutamise EM-i. Ma ei tea miks Ivo iialgi poksi ei vaata, selle ala huviliste pihta käivad määratlused jättis ta seekord enda teada aga iluuisutamise sõpradega oli asi paugust selge.

Keegi õhtulehe sporditoimetusest kirjutas http://ohtuleht.ee/index.aspx, et iluuisutamine ei olevat sport. Tema sissekannet lugedes saime teada, et sport on ainult see mida saab mõõta mõõdulindi või stopperiga. Kallis kirjutaja – sellisel juhul ei ole ka ükski pallimäng sport. Jalgpallis otsustab tulemuse sisuliselt ÜKS väljakukohtunik (erinevalt uisutamisest) jagades karistuslööke, kaarte ja penalteid oma suva järgi. Korvpallis toimub täpselt sama kuigi mängu kiirus ei lase tulemusel ennast sedavõrd drastiliselt kohtuniku suvast mõjutada. Suustamise ja vormeli puhul on otsustajateks aga tiim, auto, suuks, määrdemeeskond jne. Vormel on nii igavaks muutunud, et ma ausõna ei tea kes sel hooajal (juhul kui see juba läbi ei ole) liidripositsioonil on nagu ka kes seal üldse sõidavad. Raikonen paneb vist koos Nykaneniga tina - see uudis jäi kuskilt kõrvu

Ka leidis kirjutaja, et iluuisutamist on paganama igav vaadata. Tere hommikust – kui suusarajal ei oleks meie võitjaid siis – tänan väga – see ala on üks kõige lamedamaid maailmas. Kelgutamise ja kiirlaskumise (kus meil tähed puuduvad) talud veel kuidagi ära, siuh ja uus üritaja kuid vahtida tund järjest klassikat…

Iluuisutamine on vaatajale üks närvesöövamaid alasid üldse. Näiteks Glebova sõitu ei suutnud ma vaadata, keerasin selja ja palusin Kril toimuvat kommenteerida. Jalgpallis tekib üldjuhul enne väravat situatsioon (kus on aega erutust kerida), uisutamises toimub kukkumine murdosa sekundi vältel… Ja nii oled pea kogu sõidu täielikult pinges.
Lõpetuseks veel niipalju, et kuigi iluuisutamises võhikutena arvasime pea kõik kohtunike poolt antavad punktid üldjoontes ära. Vaid kahe otsusega ei olnud rahul… kogu mitmepäevase võistluse juures.

SÕPRUSE PUIESTEE
JIM ARROW and THE TOLMUNUD MESIPUU
KURJAM

Sõpruse Puiesteelt kontsert neile kes 26 detsembril kuidagi Rock Cafesse ei jõudnud. Lisaks legendaarne Jim Arrow a punkpilliorkester Kurjam

PS. Varem väljakuulutatud Sitimaan kahjuks ei esine

13.01.2010 "Pealtnägija" tutvustas meile 8 lapselist perekonda kes elavad ühes köetavas toas. Perenaine süüdistab ehitajaid kes ei viinud alustatud remonti suht lagunevas majas lõpuni. Kellegi (perenaise) initsatiivil lammutati ülejäänud ruumide küttekolded ja raha pole. Kohalik sotsiaaltöötajast tibi ja valla esindja - keegi proua - rääkisid kaamerasse kuivõrd raske ja konfliktse perekonnaga tegemist on. Jutu käigus selgus ka, et tibi on juba pikemalt üritanud perekonna probleeme lahendada laste äravõtmisega. Ning pahandab, et ta pole perekonna juurde oodatud. Kurat, ma ajaksin sellise inimese püssiga oma hoovist minema. Ühesõnaga, tibi kellega oleks kindlasti tore veini juua ja Coelho romaanidest jahuda, kellel on bambusest punutud köögimööbel ja laual tikitud linikud, on võtnud jumal teab millal nõuks, et antud perekond ja perekonnamudel ei sobi tema maailma. Tibi oli rämedalt solvunud (või vähemalt pettunud), et tema nõuandeid (lapsed hooldusperre jne) ei taheta kuulda võtta. Kuigi jutu käigus selgus ka, et laste äravõtmise idee läks käiku juba siis kui perekond ei elanud veel pead jalad koos ühes pisikeses toas. Valla esindaja halas eneseõigustuseks, et nad pakkusid perekonnale ajutiselt kaht köetavat ruumi millest viimased aga keeldusid.

Jah, tegemist oli tõesti ebatraditsionaalse perekonnaga ja nähtu puhul võib oletada, et perenaise peas ei ole vahest kõik korras ja ega vist ei saagi olema. Kindlasti jätkuvad hädad, ebapraktilisus ja materiaalne komberdamine. Samas ei olnud tegemist alkohoolikutega, ka koer oli söödetud. Mida kuradit. Inimene on sotsiaaltöötaja ja ainus mida ta oskab soovitada on lapsed ära võtta ja laiali jagada. Miks peaks üks ema sellise inimesega (või inimestega) üldse suhtlema. Tibi võiks parem oma laste pärast mures olla (kui tal neid on) - et neist ei kasvaks samasuguseid nagu ta ise.
See, et üks inimene on pehmelt öeldes omamoodi ja kodu ei näegi välja nagu televisiooni stuudiovariant ei tähenda veel seda, et kohe peab laste kallale minema (kes elaksid kodust ja vanematest lahutamist üle elu lõpuni - tunnen sarnase saatusega sõpru). Inimesed on vaevelnud ja vaevlevad märksa viletsamates tingimustes ja enamusest neist kasvasid või kasvavad tublid inimesed (näit küüditatud).

Armas sotsiaaltöötaja ja tigedad kommentaatorid: Pole vahet milliste "kurikavalate" ja "alatute" plaanidega paljulapseline ema "Pealtnägjija" poole pöördus. Pole vahet kas ta on kofliktne ega oska teha sama toredaid ja praktilisi otsuseid kui teie... Inimesi on igasuguseid. See pole mingi põhjus laste kallale minna, eriti kui seda ajendab veel mingi isiklik (nagu mulje jäi) solvumine millele lisandub piiratud maailmavaade ja kitsarinnalisus. Suvalisele tellerile võiks ju sellise suhtumise andestada aga sotsiaaltöötaja peaks nagu antud diskussioonis haritum ja tundlikum olema

Saade ise on vaadatav siit Pealtnägija
Ja kommentaarid Delfi

Gruusia president Mihheil Saakašvili annab täna Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) esimehele Mart Laarile üle Püha Jüri ordeni, mis on kõrgeim välismaalasele annetatav riiklik autasu Gruusias. [allikas: Postimees]

Millegipärast oli see uudis Postimehes kuskil tagareas ja EPL ei kajastanud seda üleüldse

Need on unustamatud reisid. Kus meie võõrustajad võtavad meid vastu kui huvitavaid inimesi. Näiteks Soomes kus terve kollektiiv vaatab resigreenurult ja sõnatult Yle2 mingit dokumentaalfilmi kohalikest tuberkuloosihaigetest – valitseb sügav ja nukker vaikus. Siiski, kõik külalised mõtlevad sellele, et tekke nagunii ei jagu, et millal on passlik hetk magama tormata. Tõnn krabab endale nagunii kaks, teeseldes, et pealmine varjab alumise. Kui pererahva jutt pöördub viimaks võileibadele ja külmikule siis toimub lössutavate ansamblimeeste seas väike elavnemine. Keegi saab maha kasuaalse lühilausega mis püüab olla ühtlasi alasti pragmaatiline ja samas filosoofiline üheaegselt... Pathique hakkab Tõnni trekialatuse peale karjuma - viimane irvitab oma rebase naeru [pidades ennast Ostap Benderiks]. Mait Vaik sisendab rahustava käed taskus suhtumisega hirmunud pererahvale, et kõik on hullult kontolli all. Keegi teda ei usu. Rainis Kingu lõhub peldikus loputuskasti pumba. Allan otsustab täiesti omaette ja iseseisvalt, et peaks ikka vist jälle ühe uue bändi tegema

Meelik – palju õnne!!!

Täna - Vennaskond Rock Cafes
Ja Prontol on sünnipäev!!!

Traditsioonilie pühadetervitus: Robin Hood, Little John, Che, France, Stripsud, Rästikud ja koer Pronto

Foto on tehtud 26 detsembril Puiestee kontserdil. Kõik pildil olevad persoonid säravad täiega. Miks mina näen fotodel alati välja nagu viimane parm. Masendusest panin selle pildi üles. Vasakult Alar, Kri, Pronto, Inna. HÄID PÜHI

Niisiis, nägin filmi Apollost ja kuulelaskumisest. Laskuti ju kuu tagumisele küljele. Pole võimalik, et sealt on näha maa? Filmis aga paistis meie sinine kera ilusti nautidele ära...

18 detsembril Tartus, Rock & Roll SÕPRUSE PUIESTEE ja MIIP
Rock & Roll klubis, Tiigi 76A

23 detsembril Pärnus, THE BELKA sünnipäevpeo tervitusesinemine"Beach Club", Mere pst. 22, Pärnus

26 detsembril Tallinnas, Rock Cafes
SÕPRUSE PUIESTEE
TOLMUNUD MESIPUU
THE BELKA

PS. Jahimehe tunnistuse ettenäitamisel on Rock Cafesse sissepääs TASUTA!

Ivo helistas ja küsis mornilt: Kui seal on seagripp kas siis metsseal on metssea gripp...?

Maugham "Inimorjusest".

Kui nüüd igav algus kõrvale heita (mis lehekülgede arvu kokku lüües ei saanudki ju teab mis veniv olla, kuigi kohati tundus, et sellest koosneb tervelt pool romaani, siis keegi lugeja on nimetanud raamatut maailma parimaks romaaniks ning kohtai jah – võib sellega ka nõustuda. Aga üldse sellest teosest kirjutama ajendas mind ikkagi puhtalt edevus ja äratundmisrõõm ja nimelt Maughami pärsia vaiba kujund mida kirjanik kasutab täpselt samas kontekstis kui isegi tegin, see läbib mu unarusse jäänud stenaariumi “Me iga hetk on sekunditeks needitud me ajas” [kurat võtaks, ei ole midagi uut siin maamunal, ei midagi originaalset]. Pärsja vaip on olnud mulle aastaid kinnisideede, kõrvuti suvehommiku ja punase sporautoga (viimast küll irooniaga). Kui mind elus natukenegi peaks materialne edu saatma siis ma selle ka ostan – vaiba mõtlen.
Närisin ennast peategelase lapsepõlve ja kooliaja tüütusest läbi tervelt nädla - ilma, et oleksin kordagi peatunud mõtisklustel sest midagi mõelda ei olnudki. Kuid edasi läheb romaan aina paremaks ja olen tõesti tänulik, et on säilinud rumal põhimõte mitte raamatuid pooleli jätta. Aga Maugham „Wiklmani poisid“ on vähemalt sama igav kui Krossi oma, koguni igavam. Pidev tundelisus mida peategelase puhul aina korrutatakse ajab viimaks iiveldama. Mitte, et see ei vastaks tõele, vastab küll, kuid inimesed kes üldse kirjandust loevad on lapsena kindlasti olnudki vähem või rohkem häbelikud (tundlikud) ja selle pidev meeldetuletamine autori poolt väsitab. Häbelikus on muidugi aastate jooksul laia kaarega oma koha prügikastis leidnud ja sellest on muidugi kahju. Punastamised, pilgu mahalöömised või ärakeeramised ja kohmetused ning nendest igal teisel leheküljel lugemine on lihtsalt tüütu. Laps võib olla küll oma välises käitumises täpselt selline kuid vaevalt, et ka oma mõtetes. Viimased ei ole kindlasti vähem kriitilised kui täiskasvanul kuigi jah, vahest ehk vähem sarkastilised ja parastavad.
Probleemid mida laps vaatas veel kõrvalseisjana on täiskasvanuna vahetud ja elulised ning kuigi Suur Inimene armastab ennast nimetada skeptikuks ja kuultab maailmale, et ta ei usalda midagi ega kedagi siis ometigi tuleb tal pragmaatilisetel põhjustel seda teha tund tunnilt teha, sõltumata sellest kas ta petab ennast teadlikult või teadmatult. Viimast kohtab siiski rohkem. Ta usaldab kõiksugu reeglipärasusi, standardeid ja kõige tipuks usaldab ta kasuaalseid suhteid ja lahendusi sest need peaksid olema ju mõistlikud, ikka kasu eesmärgil. Laps näeb neid asju aga taju pinnal ja kui ka kogu inimkond korrutab, et üks või teine asi ei saa olla võimalik vaid seepärast, et see toob kahju kõigile siis laps näeb sügavamale, tundes, et: esiteks puudub tal selge ettekujutus mis on kasulik ja kahjulik suurte maailmas. Teiseks: tal puudub veendumus, et kõik siin maailmas peab olema arvestuslikult kasulik või kahjulik. Küll on aga lastes enamasti usk elussse. Nagu loomadel. Ma rõhutan siiski, et enamasti ja mitte alati. Ja kui vaadata II Maailmasõja käiku lapse silmadel läbi siis oli see ju läbinisti kahjulik nii „võitjatele“ kui kaotajatele kus ei kehti Suure Inimese sõjajärgne raamatupidajalik arvestus. Millise mõttega me aga Täiskasvanuna kindlasti leppida ei tohi (taha). Maughami laps on kahjuks teadmishimuline rumalukene. Võibolla vihkab autor tõesti oma lapsepõlve sedavõrd, et ta on üritanud seda elu jooksul unustada ega oska sellest ka kirjutada. Teema näib paganama võõras.
Õnneks ei ole Maugham pärast Wiklmani poistest ülesaamist hakanud soperdama veel eraldi mingit kujunemislugu “posisit – meheks” vaid hüpanud suht koheselt peategelase juurde kes on talle juba mehena tuttav.
Raamat on täis pärleid elu mõttest ja mõttetusest, Jumalaotsingutest ja kindlasti on see romaani parim osa. Süzee polegi teab mis oluline. Ega ei toimugi suurt midagi. Isiklikult meeldib mulle Mildredi ja Philipi „draama “ ja pean silmas Maughami uskumatut annet kuidas ta esitb lugejale oma romaani teist peategelast, ajudeta baaridaami kellest saab viimaks prostituut. Ja kellesse meie kõrgestiharitud ja tundlik Philip armub, armub jäägitult ja haiglaselt.
Ma ise suudan vist kohati päris kalgilt nähtut kirjeldada aga Mildredi otsest kõnet poleks ma eales osanud esitada nii alasti kui Maugham. See vastab täpselt sellele nagu taolised tibid tavatsevadki rääkida. Oleksin hakanud tahtmatult ja alateadlikult 1. lauset ilustama 2. ajama dialoogi mingisse loogilisse skeemi mis on enamasti inimestele omane (olgu, siis vähemalt enamusele). Juba arvuti taha istudes teinuksin oma ajus teaatud korrektuurid ega usuks, et vestlus täpselt selline oligi nagu ta oli ja et keegi võiks ka tegelikult ennast nii idiootselt väljendada ja mõtetes hüpelda igasuguse näilise järjepidevuseta. Ja ometigi - meelde tuletades – täpselt nii see ju on. Kuid Maughamil ei olnud diktofoni.

Mildredi on täpselt see tibi kes koheselt pärast vabaõhukontserdi lõppemist või bengj-hüpet suudab seltskonda kostidada kümnendat korda õhtu jooksul etteheitvas toonis ja veniva lausega “Mis me teeme siis nüüd …” ja jääb igavesti saladuseks mida siis kurat võtaks. Pole vist mõtet lisada, et vabaõhukontsert ja benji-hüpe sai ka teosk tänu sellele maagilisele “Teeme siis midagi… issand jumal” õhkamisele.
Kättemaksuks, juhul muidugi kui mul on ülejäänud noormeeste üle kontrolli, püüan sellitel puhkudel lihtsalt sõnatult või uskumatult igavaid lühilauseid poetades kraana all edasi seista ja võõrastele hüppajatele kaasa elada kuniks pimedaks läheb ja nälg või külm enam ei võimalda kauem passida. Need on idioodid kes ei tea kunagi mida nad tahavad peale selle, et nad siiski midagi tahavad. Osalist antakse armu seisunditele nagu tõielusarja vahtimine, jututoas nämmutamine (koosneb enamasti siiski ekraani jõllitamisest ja kahetähelistest vastustest “jah”, “ei”, “ok”), ka juuste või küünte värvimine on tegevus mida ei peeta üldiselt tühiseks nagu ka sõbrannaga telefefoniveslust (kui seda üldse vestluseks nimetada saabki sest enamus kõnest moodustavad suvalised häälitsused ja hüüatused nagu chatis emotionid) ja… ega vist ei olegi rohkem. Peamine eesmärk on kuskil ööklubides või kaubanduskeskustes sõbrannadega hängimine ja meeletu igavlemine mis võib kohati siiski ka kasu tuua. Võibolla sarnaneb see kalastamisele aga viimane tegevus erineb siiski selle poolest, et seal on aega omaette olla, olla endaga.

“Ta ootas et mehed räägiksid jalgpallist ja võiduajamistest…” kirjutab Mugham ja lisaksin, et ka see on säärastele naistele sama tüütu kui jutt kirjandusest või kunstist kuid vastab ettekujutusele sellest millest mehed tohivad ja peaksid rääkima, vähemalt “kurameerimise” ajal ei ole soovitav neid teemasid taunida. Kooselu jätkudes (kui selline õnnetus on tõesti jutunud) tapetakse needki harrastused ja selleks leiab alati m]juva p]hjuse. Kord piisab selleks kaotusest totalisaatoril või ajas jalgpalliülekandele kaasaelmine lapse üles. Meessoole jäävad lubatuks sõpradega jutuajamised mis puudutavad ehitust, autoremonti ja muidugi rahateenimist. Loomulikult vihkavad sellised naised mind juba esimesest pilgust ja neid ei suuda petta ka minupoolne lõbusa üleoleku teesklemine (sest rohekm ei ole ma võimeline), lootuses, et see vähemalt varjab osaliselt tegeliku jälestust mida ma selliste indiviidide vastu tunnen.
Ja kui päris aus olla siis selle nendepoolse pimeda viha peale ma isegi leebun. Tunnistades, et osaliselt on nad mõnestki mu sõbrast terasemad kes ei saa tihti lõpuni hästi selgust, et miks me ikka veel benji-kraana all seisame kuigi võiksime juba ammu suunuda kuhugile baari või kohvikusse või jätkata pidutsemist kellegi korteris.

Kord tekkis mul lugedes kirjanikus kahtlus. Koht kus Philip leiab naise prostituudina leiba teenimas, ta enda juurde elama tarib kuid armastus idioodi vastu on kustunud ja igasugune füüsiline kontakt naisega vastik. Mildredi ei suuda seda kuidagi oma looma ajudega mõista ja arvab loomulikult, et käib mingi mäng, et kes-keda. Viimaks hakkab talle kohale jõudma, et Philip tõepoolest vist ei tahagi teda enam nii väga. “Tahagi” sellepärast, et ta ei suuda uskuda et ühel mehel võiks olla tema vastu peale ärakasutamise veel mingeid muid inimlike tundeid. Viimaks jääb peale ikka mõte, et Philip lihtsalt kavaldab kuigi jah – vahest ei ole enam nii hullumeelselt armunud. Stseen kus ta üritab “purjus” korteriomanikku ühel õhtul labaselt võrgutada lõppeb täieliku hävinguga, Philip tunnistab, et Mildredi on talle vastik.
Nüüd jõuab lugeja lõiguni kus mees hommikul ärkab kuid naise toas jääb kõik vaikseks. Õhtul koju saabudes näeb ta, et Mildredi aken on pime ja temas tärkab kahtlus…
Pagan, siin mõtlesin kohkumusega, et kas Maugham tõepoolest läheb välja selle peale, et libu on üritanud enesetappu ja võibolla kogemata kombel on see koguni õnnestunud. Ei, ei, selge see, et kirjanik poleks meile seda üritus tõsiseltvõetava pähe pakkunud kuid…
Ja milline kergendus. Mildredi oli päeva jooksul lihtsalt oma heategija korterisisustuse hävitanud. Kõik asjad. Isegi raamatutest osaliselt lehti välja rebinud, muust kergemast ja purunevast kraamist ma ei räägi. Raskeim ülesanne oli aga väike pärsia vaip mille katkilõikamine pidi nainelt nõudma lausa tõsist füüsilist pingutust. Maugham teadis, et sellised idikad ei lavasta kunagi enesetappu juhul kui mees neid tegelikult külmaks jätab. Võibolla oleks see teater kõne alla tulnud kui ta tõepoolest Philipist midagi pidanuks. Vaatamata oma labasele kavalusele pole “nii tõsiste asjadega” valede puhul usku, et see poleks läbinähtav. See lihtrahva kavalus mida Maugham jälestab (nagu ta ise kirjutab) on teatud asjades siiski maine ja ei saa salata – kohati ka vägagi täpne. Kuigi – teatud asjades.

Miks Mildred ei oleks võinud lihtsalt mugavusest edasi jääda. Olgu, ei taha see lollakas mind aga mul ei ole tarvidust ennast tänaval müüa, ka laps on hoolitsetud. Las loll maksab mu söögi ja toa eest.

Või miks ei võinud ta pakkida lihtsalt asjad ja minema minna.

Kust tekib selline meeletu vihkamine. Kas sellest, et alakeha oli tema trump ja usustunnistus mille tões ta iial ei kahelnud. Või see, et keegi haletses teda. Või, et veendunud oma üleolekus Philipi suhtes tuli tal näkku vaadata tõsiasjaga, et ta on suvaline narts kes sõltub ainult mehe heasoovlikusest (või härrasmehelikusest nagu ta ise oleks öelnud). Litsilöömine see on “kannatus”, “ülekohus” “eluraskus”, see ei alanda inimest [ja ma olen sellega isegi nõus]. Heategu aga kelleltki keda sa oled arvanud endast sõltuvaks, madalamaks, rumalamaks on aga neetult valus. Kuna ta ei sõltugi sinust ja ei olegi loll. Kindlasti tuleb siia juurde märkida, et Philip oli keegi kes vilgutas oma käitumisega Mildredi laternat millestki suuremast ja puhtamast. Millestki milleni naine nagunii poleks küündida julenud, osanud ja mida viimane ka teadis. Ta teadis, et tee sinna on liiga pikk ja keeruline, nii nagu tegelikult [ja seal pole väga vahet] teadis Philip jälle omakorda kui kaugel on ta Jumalast ning vaatamata peenele võrgustikule mille kirjanik ämblikuna meile koob saab peategelasest siiski ateist. Mitte küll võitlev ateist aga jumalasalgaja sellegipoolest. Mildred kes ennast lihtsalt vähem oskas taltsutada tahtis ka “jumalale” kätte maksta. Kadedusest, saamatusest ja rumalusest.

Romaani huvitavaimaid küsimusi kerkib minu kui lugeja jaoks seal kus kui vahepeal aastatid kadunud Mildred (pärast seda lõhhkumist ja laamendamist) korraga Philipile appikarjega kirja saadab. Mehest on saanud vahepeal arst ja naist külastades leiab ta eest süüfilises prostituudi. Vaatamata eelnevale püüab ta siingi veel aidata kuid saades teada, et vaatamata haigusele jätkab naine ikka oma keha müümist loobub temagi. Küsimus ise on selles, et kellele siis Mildredi sugustel üldse loota on. No kellele? Sest olgu Philip kui alturistlik tahes on temagi ainult inimene… Ja jätab teise unarusse. Olgugi idioodi, vastiku, lolli, jäestusväärse jne jne. Aga jätab unarusse siis kui naine on tegelikult kõige viletsamas seisus. Surmahirmus, rahata lits.

Ma ei tea kas Maugham ise esitas endale selle küsimuse. Kas Philipi teguviis tundus kirjanikule enesestmõistetav ja ainuõige.

Raamatu lõpp vajub kahjuks ära. Esiteks ei joonistu välja Sally isa ega ka viimase ülitore perekond. See selleks, anname andeks, kirjaniku jaoks on oluline öelda, et tegemist on heade inimestega. No tore… Kuid ka Maughami unistus Sallyst, elutervest, heasüdamlikust ja looomuomaselt tugevast naisest kui sellisest võinuks unistuseks jäädagi. Ilma selle „ideaalse“ perekonna ja tema lihtsuseta. Pole mõtet toppida oma mõttefiktsiooni tõe pähe kui sa pole selles kindel ja tegelikult koguni ei usu seda. Philipi kujunemislugu on veel liiga algusjärgus, mees veel liiga noor ja kui aus olla – siis ka liiga napilt elu näinud, et pakutust kinni haarata. Natuke kisub Kaugveriks. Maughami enda elu ja kujunemine oli hoopis kirevam. Romaani lõpp meenutab mulle jälle Anti Pathique geniaalset mõtet, et lollidele polegi muud vaja kui neid tuleb kasvatada vaimus: Lapsi tuleb armastada, rassism on paha, naised on ka inimesed, viina juua ei tohi jne. Tuues mulle ühiste tuttavate kaudu näiteid, et juhul kui neile poleks seda haamriga pähe taotud siis nad ei teaks, veel vähe tunneksid neid algtõdesid. Kas Maugham on vaadanud lugejat sama pilguga. Kui potensiaalset debiilikut ja pakkunud talle ühe võimalikest lahendustest oma elu „õieti“ ja „hästi“ elada ja see on muidugi kiiduväärt sest see kõik ju ong nii? Loomulikult on hea Sally ühele inimesele parim võimalus. Aga ma ei usu kirjaniku siirusesse. Eelneva taustal kõlab veidralt kuid ometigi : „inimesed on ilusad ja head“ ja kui mul oleks midagi Antile vastata siis seda, et ilma nende „valedeta“ mis “paljastudes” protesti ja viha tekitavad jääks vahest ära nii mõnigi mõrv. Või tuleb Maughamit ja Antit tänada selle eest, et vastupidiselt ja ilma selliste õpetusteta oleks neid veelgi rohkem. Vähemalt Mauhgham arutleb, et olles küll enam mitte kristlane hoiab ta ometigi kinni kristlikust moraalist ja eetikast. Küsides kas seda on üldse vaja. Kuid mitte minnes ka sellele libedale teele, et see on mingisugune üldinimlik eetika.

Ka ei ole ma nõus nägemusega kuidas kirjanik räägib meile vaestest ja vaesusest. Maughami ja tema ajastu jaoks on vaesus „puudus“. Puudus leivast, soojusest, kindlusest, eelkõige aga „endale võimaldatud ajast“. Miks ma kirjanikuga nõus pole ei teagi. Kuid rõõm võib tabada sind kõige ootamatumal hetkel, hetkel kui kõik on nii halvasti kui üldse võimalik ja sugugi mitte ainult seetõttu, et polegi enam midagi kaotada.


Kapis pole leiba
Voodis pole linu
Sina – ometigi oled minu
(Ülo kraan)



Lühikeses sissejuhatuses öeldakse lugejale, et kohtudes oma elus labase naisega ja temasse armudes hakkab romaani peategelane ümber hindama oma väärtushinnanguid jne… Tegelikult ei vasta see tõele. Mingit ümbekujunemist mis oleks põhjustatud sellele lipaka poolt Philipis ei toimu. Julgen öelda, et mees areneb täiesti omasoodu ja loogilist rada mööda ja kui teda üldse midagi mõjutab siis on see pigem töö haigete ja vaestega ja omaenese vaesumine, mitte aga too hullumeelne armumine. See jätab jälje nagu tõsine haigus (näiteks rõuged) kuid sähvatusi ja muutusi eetilises plaanis saab Philipe sellest olekust samapalju kui inimene „uudiseid“ kõrges palavikus. Jah, teatud dimensioonide avardumine muidugi toimub kuid Philip ei ole kindlasti see inimene kes taotleks või otsiks mingist haigusest või kaifist midagi enamat kui see seda on.

Üldse veider, et Maugham kes kirjeldab oma tegelasi suhteliselt põhjalikult ei suuda neist tegelikult lugejas mingit pilti luua. Ma ei arva, et see oleks teab mis puudus, võrreles kõige väärtuslikuga mis tema raamatud peajoones edendavad. „Inimorjusest“ saame lähedasteks tüüpidega kes meile rohkem kangastuvad ja ka usutavad tunduvad nagu luuletaja, sõber esteet, too lirva ja muidugi peategelane ise. Kõigi teiste puhul jääb mulje, et Maugham kes on nimetanud teost osaliselt ka autobiograafiliseks, püüab oma prototüüpide juures esile tuua neid omadusi ja iseloomujooni mis ehk inimeste loomuse kõrval tihti märkamatuks jäid ja mida ainult kirjanik oma peene tajuga märkas. Unustades aga kirjutamast sellest mis on niigi kõigile selge. Jäetakse mainimata, et Nipsi oli igati tubli taksi ja jahikoer ning räägitakse pigem pikalt, et peni armastas hirmsasti banaani süüa. Nii ei saa me tegelikult koerast suurt midagi teada. Nad kõik on taustata. Kellegil peale peategelase enda ei näiks olevat isa-ema, sugulasi, kõik on kukkunud plärtsti kuskilt kuupealt. Natuke võivad uhkeldada oma pärilikusega kaasmaalased (maakonnad, aktsent) ja ka paar ameeriklast on torganud kirjanikule oma erineva elutunnetusega silma. Ometigi mainitakse rahvuseid päris tihti aga kõik öeldu toetub sama olematule informatsioonihulgale kui lause „soomlased on porod“ või „hispaanlased räägivad hispaania keelt“. Veidral kombel johtub sama ka ruumidega millele Maugham ometigi ohtralt ridu raiskab. Saksamaa, Pariis ja London erinevad teineteisest suhteliselt vähe. Olgu, London joonistub ehk kõige eredamalt. Ka kümned ärklitoad ja kambrid sarnanevad teineteisega nagu kaks tilka vett ja nende kirjeldamiseks piisaknuks vaid lausest kas need haisesid või ei. Pargid ja mereäärsed tuleb paigutada lugejal ise geograafiliselt erinevatesse kaugustesse, meetodil, et koht oli vist sellest eelmisest sadu kilomeetreid põhjapool aga sarnaneb täpselt eelmisega.

Mehed on kas kiilakad või lokkis, siresäärsed (!), vahel ka paksud või kõhnad, pikad-lühikesed ning eriti oluliseks peab Maugham (fetish?) kas heledanahalised või tõmmud. Kohati näib, et Maughami enda unistuseks oleks olnud sündida lokkis sinisilmse linalakana kuid aastate jooksul on see „vajakajäämine“ leidnud vabanduse – lokkis tüübid kiilanevad varakult ja heledanahalised vananevad palju kiiremini kui brünetid. Kõik need „puudused“ on aga tühi-tähi muu väärtusliku kõrval millest romaan räägib ja annavad pigem tunnistust kuivõrd vähe kirjanik ise - nagu ka jutustuse peategelane - ebaolulisest ennast mõjutada laseb. Et jään arvamuse juurde, et armumine ei „eksitanud“ Philipi kuigivõrd tema peateelt. Kõrvalpõikena teeksin ka ühe hüppe, peamiselt austusest Maugami vastu kus kirjanik tahab millegipärast, et teada oleks ka tema punshijoomine ja lugeja taipab, et nii igapäevast tegevust saab esile tõsta vaid põhjusel, et oopiumi ja selle hävitava mõjuga tuttav mees näeb romaani kontekstis tegevust liialt positiivses valguses, et sellest „lollidele“ otsesõnu rääkida ka kui millegist toredast. Ometigi oleks võinud sellest ka kirjutamata jätta sest antud ülestunnistus ei lisa tervikule vähmatki [ja taas – seda teravamalt eristub] kui ainult, et autobiograafilise tõe huvides pidas Maugham vajalikuks seegi ära öelda. On ju absurdne, et see või teine inglane (Londonis!!!) oli hankinud jälle kuskilt punshi ja kõik sõbrad olid õhtul oodatud… Või, et keegi sõpradest oli leidnud urka (ja koha kirjeldamiseks kulub jälle terve lõik kuid seekord mitte väga üheülbaliselt ja väikese kirega mille lugemisel saab selgeks, et tegemist ei olnud tavapärase kõrtsiga ) kus pakuti punshi. Jne.

On veel asi mida peaks „mainima“. Maugham ütleb romaani lõpus lahti kõigist oma sõpradest. Ja teeb seda suhteliselt hooletult ja kahetsuseta. Võib-olla oli see vägagi seltskondliku kirjaniku soovunelm? Nagu ma juba ennist mainisin aga rõhutan - ka süfiliitikust prostituut jätakse ripakile kui see on ületanud „teatud“ piiri – levitades haigust edasi (agga kust see „teatud piir“ siis ikkagi jookseb). Seega on libul ju õigus? Et Philip ongi vaid üks suvaline härrasmees, natuke targem kui naine ise kuid sealjuures ometigi kasuaalne kes üritas asjatult endast rumalamat idiooti paremuse poole pöörata, ei saanud sellega loomulikult hakkama ja jättis IKKAGI kõik Jumala hooleks. Muideks, pange tähele, jättis siis kui naine kõige enam abi vajas... Ma ei arva vist kunagi ära kuivõrd Maugham seda tulemusena taotles ja kuivõrd arvaski, et sigade ette ei tasu pärleid visata (ja ka lugeja jääb toimunuga muidugi igati rahule ja annab peategelasele õiguse. Braavo, viimaks ometi!). Või katsus ta meile öelda, et inimorjuse üks külgedest on ka see, et me ei suuda parimagi tahtmise juures isepäi seda maailma muuta.
Ainult Jumal on hea. Olgu see seniilne või koguni „kuritegelik“ mõte. Ja selle tunnistamine ju alandab inimest? Mõistlik oleks endalt siiski küsida – kuidas ja kelle silmis see MIND alandab.

Niisiis Mhm

Iirlase verbaalne vapustus meie tüdrukute sõnaosavusest... [vajab helikaarti]

Küllap juba naerdud lugu aga ikkagi...

Elas kord mees kes tundis kahte pimedat. Kõige oma lõbusa elu juures püüdis ta mõlemat jõudumööda aidata, nädalavahetustel käis ta turul ühega, pühapäeval talitas teist.
Kord said kaks pimedat kokku ja üks ütles teisele: „Meie hingede pärast peaksime me midagi ette võtma. Ma olen terve oma elu olnud su peale armukade, vihanud sind sinu pühapäevade pärast.“
Ja teine vastas: „Nii nagu minagi sind. See on ju suur patt.“
Ja esimene lisas: „Ma näen, et meie ainus võimalus on torgata tal silmad peast. Üksinda ei oleks mul selleks jõudu aga kui sina aitaksid ja teda kinni hoiaksid.“
Ja nii päästsidki pimedad oma hinged.

Juku-Kalle Raid kutsub tallinlasi üles end pealinnast välja registreerima, sest nii saaks Eesti elu paremini edendada.
Mis saab Tallinnast? Tallinnast ei saa nüüd mitte midagi. Valimised võitis spordierakond. Raid kutsub üles kõiki mõtlevaid inimesi ennast pealinnast välja registreerima, kuna maksuraha pole diktaatori kätte mõtet jätta.


Normaalne mõte...? Kurat, ega järgmisel korral ka vaevalt midagi muutub.