Mait Vaik

Esimene film, seda ka ka ajaliselt, on tehtud boheemlasest rännumehe poolt kes on ka üldse vist esimestest välismaalastest kes on PK sellise doki kokku pannud. Kõik on masendav, pingutatud ja kurb. Tühi hotell, restoranid kus nad on operaatoriga ainsad külastajad, eelkõige aga tänavad, väljakud, sõiduteed millel ei liigu peale eksinud ühistrantspodi ainsatki sõidukit.
Meie rännumees ei halasta millegile, ta irvitab (küll natuke end tagasi hoides) oma saatjate ees suht avalikult ja kohati on tunne, et ka oma eluga riskides. On selge, et nende saabumiseks pingutati kõvasti ja väga kõrgel tasemel ja võõrustajatele saab päev päevalt aina selgemaks, et midagi head sellest etendusest ei tule. Nad on unustanud hulga detaile ja filmi tegija toob need kõik esile. Viimastel päevadel on nende saatjad, eriti autojuht nutu äärel ning tema olekus peegeldub koguni allasurutud vihkamine. Pole kahtlustki, et pärast igat “tööpäeva” tuleb mehel veeta veel öötunde propagandaministeeriumis ja kõigile seal saab selgemaks, et nende pingutused on liiva jooksunud. Kindlasti jäävadki uued pagunid vaid unistuseks
Üks seik väärib märkimist: Vaadates staadionil sadade tuhandete inimeste sünkroontantsu ja “kaleidoskoope” [kindlasti on sellele mingi teine nimetus mis ei meenu] pannakse filmi autor istume juhi loozi. Seal ta istub üksinda, isegi saatjad ei tihka sinna järele minna. Ma tean mida selline “au” tähendab ja kuivõrd kohutav “privileeg” see tegelikult oli. Selliseid asju otsustatakse väga kõrgel tasemel. Ma tean ka, et kõikide esinejate silmpaarid (publikust rääkimata) peatusid vähemalt korraks sellel kohal – kus istus nüüd mingi poolpurjus ameeriklane ja see ei olnud kindlasti mugav tunne. Ise kommenteeris ta seda lausega: “Vähemalt korraks sain olla ka mina jumal”
Filmi autori hilisemad kommentaarid millega ta erinevaid stseene iseloomustab on kohati sügavalt inimlikud ja kurvad ja mis peaasi – halastamatud.

Teine, hilisem film, ka kahe ameeriklase toodang on täpselt selline nagu ma kunagi plaanisin teha koos Jaagu ja Mardiga. Lääne inimesele usutav, kuid tegelikult varjatult propagandistlik jama. Ja nüüd põhiline: KÕIK VEAD MILLELE VIITAS HALASTAMATULT ESIMESE FILMI AUTOR ON TÄHT-TÄHELT LIKVIDEERITUD.
Põhja Koreast jääb vaatajale mulje nagu see oleks mõnustalt sürrialistlik-absurdne kuid samas päris lõbus ja koguni avatud paigake.
Tänavatel on inimesi; inimesed on läänelikult riides (suht koht); autod sõidavad, giid on veel ilusam kui eelmises filmis ja peaasi - flirdib oma külalistega täiesti vabalt ja läänelikult, autojuht on rõõmus ja viskab nalja (ja uskuge, isegi ropendab korra, öeldes faking), restoranid on rahvast puupüsti täis, süüa pakutakse korealikult, seda on ohtralt ja eelkõige see on maitsev (erinevalt esimesest filmist kus autor nimetab seda saastaks); küsimusele miks PK sedavõrd ameeriklasi vihkavad vastab geeniusest autojuht, et nad ei näe oma riigi tulevikku Iraagi või Afaganistaanina (kas on võimalik anda paremat vastust, eriti vaatajale kes ju nagunii vihkab Bushi, kõike ameerikalikku jne); üldse räägitakse poliitikast ja peatutakse isegi näljahädal (mis küll lääne meedia poolt on ülepaisutatud nagu täpsustab lausa lirvalikult ja alati rõõmus giid). Lühidalt on kõik tipp-topp. Ja ka kõik päevad on päikesepaistelised. Kogu kriitika piirdub sellega, et trolliliinid ripnevad ja propagandat on liiga palju.

Filmi lõppedes mõtlesin korraga kas ma olen äkki paranoiline: Sest ma ei usu seda. Ma ei usu, et kui välispoliitiliselt tuleb sellest riigist aina haigemat infot siis sisepoliitiliselt on aastatega toimunud midagi hiina perestroika laadset. Autod tänavatel, rõõmsad, valgetes särkides inimesed kes promenaadil jalgu kõlgutavad, restoanid mis on korraga puupüsti külalisi täis, külluslik toit, melu…

Kolmas film, valminud samal ajal kui eelmine andis mulle kinnitust, et ei, ma ei ole hulluks läinud.
See on lühike kokkuvõte julgest, lausa hullumeelse energia ja veenmisjõuga heategevusorganisatsiooni noormehest kes üritab seal aidata orbe ja näljahädalisi. Tema jaoks ei hakatud mingit tsirkust korraldama, ta teab nagunii milline olukord on ja sõidab nagunii maarajoonidesse kus valitseb viletsus ja vaesus. Vilksamisi autoaknast nähtust (mille filmimine tal keelati!!! Teised võisid aga mitte tema) tõdesin, et tänavad on endiselt ja täpselt sama inimtühjad kui nad olid esimese filmivõtete ajal, sõiduteedel on sama palju liiklusvahendeid kui esismeses filmis (tähendab siis mitte üldse), inimesed on kössis ja hallid. Ma arvan, et sellest piisas – vähemalt mulle.
Ta suudab oma veenmisjõu ja ultimatiivsete kõnega murda kaasasorkiva julgeolekutöötaja, murrab ta sõna otseses mõttes jõuga lastehaiglasse (olukord on õudne, tegelikult seda ei olegi. On inimesed valgetes kitlites kelledel on arstimiseks umbes samapalju vahendeid kui kojamehel). Üksik närune tilguti kogu haigla peale mille otsas ripub suvaline õllepudel kuhu siis arstid tõenäoliselt ise mingit lahust kokku segavad. [Arstidel läheb küllap halvasti aga arstieetika seisukohalt oli vähemalt üks neist kangelanna]

Üldse ajendas mind kirjutama viha teise filmi tegijate vastu. Persse – kui mulle korraldatakse koonduslaagris vastuvõtt, joodetakse sisse prantsuse konjakit, pakutakse litse, kasiino nurgas mängib frakki riietatud virtoosidest kapell kes kõik naeratavd, et järgmisel päeval mitte gaasikambris lõpetada, siis veetakse mind ühte barakki kus täissöönud ja hästiriietatud vangid soojas jalgu kõlgutavad ja bridzi mängivad, lõpuks saan veel kuulipildujast pudelite pihta märki lasta ja ma lahkun sealt tõdemusega, et kogu toreda pillekaari juures on vaid okastraadid see jama värk ning ka haakristi lippe oli liiga palju siis olen ma lasknud ennast kõige haledamal kombel ära osta. On olukordi kus ei tohi olla viisakas ja siit ka esimese filmi joodikust boheemlasele sügav kummardus.

Teiseks põhjuseks oli PK ohtlikus kogu maailmale mida ikka nagu ei tajuta täie selgusega. Kui selle haige juht müüb oma rahvale heroiini ja USA väitel teenib sellega miljardeid relvastuse tarvis (enamus läheb kindlasti välisturule) siis kus on siin rahulik pealtvaatamine, see on juba ülim künism. Vanal kelle lemmikuks on Adolf Hitler. Ükskord viskab tal lihtsalt ära sest ta on äpardunud ja kade ja muidugi eelkõige oma venna peale lõunas. Ja ma ei kahtle selles, et ühel päeval otsustab ta lõplikult kolida oma maa- alusesse linna ja...

Ma ei tea mida teha. Embargot lõdvemaks lasta. Pole nagu ka pointi kui ta Lõuna-Korea loodud teaduselinnakule täiesti ettearvamatult kriipsu peale tõmbas. Võibolla jälle on.


Kõik on Youtubes saadaval
1. The Vice Guide to North Korea
2. North Korea - Suspicious Minds
3 Famine - North Korea

Ülimuslikud UFOD

Tal on oma maailmade üle täielik kontroll kuni , ta võib neil luua piiramatul hulgal, neid hävitada ja ka valikuliselt osade maailmade argenusse mitte sekkuda.

Soovi korral ei tunne ta ainsatki kannatust ja on surematu.

Soovi korral võib ta „surra“ mis inimloogika seisukohalt oleks kannatuste puudumine, võimalus mitte „toota“ uusi maailmu, mitte mõelda, tunda ja tajuda. [Küsitav on siinjuures kas talle jääb „nupp“ millega ennast taas „ellu“ äratada. See on siiski nii kauge muusika, et väehmalt esialgu see mind ei vaevaks. Alustuseks ikka mängime hullult, paneme mitu universumi tähti ja planeete täis ja eks pärast vaatame.]

Soovi korral võivad tulnukad luua ka ühiseid maailmu ja neid koos hallata. Juhul kui algselt on kokkulepe rajatud võrdsetele õigustele [tõenäoliselt] siis on mõlemal osapoolel ka õigus loodu kas hävitada või mitte seda lubada. Olukorras kus selline situatsioon tekib „külmutatakse“ loodu seniks kuniks jõuatkse kompromissini. „Külmutamine“ võib seega kesta ka igavesti. Ühismaailmu võib luua loomulikult ka teistel alustel. Kus ühel tulnukal on juhtiv ja teisel vaid abistav roll.

Olulisemast olulisem on see, et kogu suhtlus teiste omasuguste tulnukatega toimub vaid hea tahte alusel ja ei millelgi muul.
Ühelgi tulnukal ei ole õigust sekkuda teise tulnuka loodud maailmade korraldusse ega teise tulnuka „ellu“ juhul kui viimane seda ei soovi [Kri lemmik]. Nii ei saa keegi keelata ega käskida kui palju üks või teine tulnukas maailmu loob (olgu või lõputult) ja kui palju ta neist enda loodud kreatuuridest endasarnaseks (seega ka teiste omasuguste tulnukate sarnaseks) „tõstab“. Tähendab see seda, et soovi korral võib tulnukas „tõsta“ oma looduid endaga samlae taemele. Alates sellest hetkest puudub loojal „tõstetute“ üle võim ja „tõstetutele“ laienevad kõik õigused nagu need on kõigil ülejäänud sarnastel ülimuslikel tulnukatel.

Iga tulnukas võib toimida oma maailmadega ja iseendaga nagu heaks arvab. Nii võib looja loodud maailmade ja seal elavaga samastuda (minna nö inimeste sekka), kannatada ja rõõmustada sarnaselt oma loodule [see oleks ju täiesti loogiline - mind küll huvitaks], olles küll samas looja ja surematu. . Loomulikult võib ta alati tagasi pöörduda ülimuslikule tasandile.


Kui kõik need tingimused oleksid täidetud siis tuleks vist küll leppida teadmisega, et NEED tulnukad on meist vist targemad ja pole parata – eelkõige õnnelikumad. Mingid muud varjandid näeksid ikka välja stiilis valged ja odade ja keppidega pärismaalased kusjuures tuleb ju tunnistada, et oma normaalkeskonnas on pärismaalane üldjuhul õnnelikum kui valge. Loodusrahvaste häda seisneb selles, et nad on kaitsetud ja sama kehtib ka inimkonna puhul kui see kohtub endast kõrgemal tasemel tsivilisatsiooniga. Mul ei ole mingit alust arvata, et kosmos, selle reeglid ja elanikud erineksid kuidagi maapealsetest. Planeet Maa on täpselt selle uiversumi peegeldus milles ta asub. Järelikult eelkõige ikka ahnus, kasuaalsus ja vahest ka armastus ning halastus (kui veab). Kas saabuvad siia lihtsalt maadeuurijad ,misionärid, kaupmehed, kullaotsijad seda ju ei tea ja pidulik vastuvõtt ning saluudid ning shampus jäävad selleks puhuks esialgu ostmata. Kui juba pool maailma istub tänasel päeval suht vabatahtlikult teleka ja arvuti otsas siis pole nagu vaja lisaks veel mingeid suurepäraseid imesid mis lõpuks täiesti surnuks imevad. Ma ei muretse mitte niivõrd inimkonna pärast aga puht isiklikult ei ole see kuhugile viinud. Labaselt öeldes ei ole ma seetõttu palju õnnelikumaks saanud. Jah, kõik on lubatud aga millestki ei tohi sõltuda ning kindlasti on ka infotehnoloogia areng minusugusele paganama palju lisaväärtusi loonud nii, et luuaga ma rohelisi mehikesi hoovist minema ei pühiks kuid liigset vaimustust ei tasuks vist ka tunda. Vot, iseasi kui nüüd tulnukad oleksid ikka NEED TULNUKAD ja selliste võimaluste ja arengutasemega millest ma eelpool kokkuvõtte tegin, siis küll – Welcome!

Kas Budal on NUPP mis ta jälle „ellu“ äratab.

Ma tean, et küsimus on kõrgestiaustatud tiibeti munkadele naerukoht ja kohalikud himaalaja fännid valaksid mind lihtsalt pasaga üle ning et lühidalt sarnaneb see küsimus sellele, et kui ma kõik relvad vabatahtlikult ära annan kas siis ühte käsigranaati ei tohi ka endale jätta…
„Jumalad kadestavad mind…“ on Buda enne minekut öelnud mis jätab õhku mitmeid agasid… Leppides sellega, et hr Buda teadis Jumalate elust-olust enamat kui tavainimene tahaks küsida, et mil moel teadis ta aga Nirvaanast. Kas polnud see mitte seisund kuhu keegi ei olnud veel jõudnud ja kust tagasiulatuvat informatsiiooni ei jagata. Kas polnud see soovunelm ja meelepete. Buda uhkustas ju oma tulevikuga ikka veel inimene olles, ajas ja ruumis. Kõlab nagu Kurjami laul „Mees sa ei tea kui kiiresti ma löön…“. Eeldades aga, et Buda ei olnud kelkija tuleb meil tunnistada, et Buda juba teadis millest ta räägib ja juba OLI Nirvaanas olnud. Sest muud võimalust pole. Ei ole Jumala jaoks aega ega ruumi ja kõik mis tuleb see juba ON ja kõik mis oli see ka ON. Kokkuvõtvalt siis on mitteolemine üks olemise vorme mis peab olema praegu ja koguaeg. Seega ei tuleks mitte vaadelda teemat seisukohast kuidas Buda Nirvaanasse jõudis vaid pigem asetada küsimus kuidas ja miks temast inimene sai.

Lõpetuseks pakun lugeda Õpetussõnad 8.22 – 8.31