Mait Vaik

Kes ei armastaks Vennaskonda
Seiklusjutte maalt ja merelt [ehk kuidas me Louxenbourgis esinesime]

Peaksin alustama kohe sellest, et juba Tallinna lennujaamas hakkasid mind ja Rainist [kes on selle loo üks peategelane] kimbutama sääsed. Minul oli paar purki sääsetõrjevahendit ja ka Rainisel, ülejäänud bändikaaslased olid haigusest vaevatud, köhh-köhh ja pidev peldikuvahet sõelumine, ei, neid tiivulised ei tahtnud. Kes see ikka tõbist võtab.
Tollis jäi Tõnn ilma oma shampoonist, igavesti suur pudel oli, umbes 300 grammi. Ma ei saa siiani aru miks lennukisse on lubatud 200 grammised vedelained kui ühe vitamiinipurgi suurusest nitroglütseriini annusest piisab, et vähemalt kolm boungiut õhata. Minumeelest tuleks isegi huulepulgad keelata ja parem kui reisijad ennem pealeistumist ka kusel ära käiksid. Iial ei või ju teada.
Ma pean tunnistama, et Estonian Air on üks paremaid lennufirmasid vist maailmas, pakuti tasuta vett, teed ja võileiba. Stujardessid olid viisakad ega ei ülbitsenud erinevalt SASi teenindajatest. Muidugi on kahju, et selliste traditsioonidega Rootsi kompanii on pankroti äärel aga kui nad ei suuda oma megakallite piletitega isegi reisijale mitte ühte lutsukommigi pakkuda siis mingu... Tagasiteel istusime me Rainisega kuradi SASi lennukis ja ootasime oma ainsat sääsetõrjevahendit vähemalt pool tundi, huuled täiesti sinised. Stjuardessid olid vägagi ülbed...

Saabudes olid meil Brüsselis kahe autoga vastas Lauri ja Hugo, tänud neile - aga EU pealinna lennujaama kohta ei ole mul küll ainsatki head sõna öelda. Steriilne vangla, meenutas USA surmamõistetute osakonda – kuigi, elektroonikat jagus ja kõiksugu lindid liikusid. Külm ja hall metall. Pagasi kohapealt tuleb tunnistada, et isegi Seremjetovas on asi märksa loogilisemalt lahendatud. Mingid liftid, korrused, absoluutselt ei jaga, õnneks Tõnn oli oma Roheliste parteiga seal korra käinud, muru niitmas või piima parlamendihoone ette kallamas [see kliima värk lülib ju igat normaalselt mõtlevat inimest], mingi aktsioon igaljuhul toimus ja tänu sellele vennike juba teadis kust ma oma kilekoti sokkide ja trussikutega kätte saan...
Niisiiis. Maabusime Luxenbourgis kuhu Lauri meid 200 kilomeetrise tunnikiirusega sõidutas, küllap selleks, et sääskedest piiratud Rainisest ja Maidust võimalikult ruttu vabaneda. Kihutasime mööda valgustatud maanteed Mersuga kuid sellegipoolest suutis Rainis vastuvõtjale lahkelt seletada kuivõrd tore on ikka kommunism. Ma ise mõtlesin, et Vennaskond on rohkem anarhistlik bänd ja me läksime veits isegi tülli. Mitte, et ma oleksin kunagi mingi anarhist olnud, seda ei, see on rohkem Tõnu rida aga põhimõtted tuleb selged hoida, bändi liidrit tuleb austada. Eriti kui sulle eurodes välja tehakse siis ei maksaks vist mingist kommunismist jahuda
Meie elamine (mina, Inna ja Anti) asus kohe Hugo korteri vastas, tähendab see oli Meeliku apartement kes ise meenutas mulle buda munka – seda oma heatahtlikuse ja külalislahkusega ja alati rõõmsa naeratusega. Tema eestvedamisel see reis teoks ka sai ja pärast kontserdit – Meelik ise ei uskunud seda – aplodeeris rahvas talle ja karjus: „Meelik, Meelik, korrata, korrata...“

Esimesest õhtust suurt ei mäleta, nii rämedalt oli sääski ja ka õhusõit ja tohutu ajavahe [vähemalt 1 tund] ei lasknud normaalselt aklimineeruda. Niipalju meenub, et suurem osa seltskonnast läks Hugo juurde ja ma magasin pool ööd kummimadratsil mis vaatamata mu kärbeskaalule järele andis ja koidikuks tühjaks imendus. Edasi kägardusin Meeliku nahast diivanil ja mõtlesin kogu hommikupooliku kuidas nahk ikkagi inimesele lähedane on ja loom annab meile ta tapmise andeks nagu ka meie peame andeks andma oma tapjatele. Sellised mõtted siis...

Järgmisel hommikul tuli hakata tegelema kontserdi ettevalmistustega ja minu roll seisnes peamiselt selles, et teadustasin kõval häälel, et mul puudub kitarririhm. Samalajal kui ülejäänud bändimehed tegelesid mu rihma ostmise ja trummi ning võimendusejamaga vedelesin soojas vannis ja peletasin sääski. Vanni kohta veel niipalju, et kõik on välismaal nii kuradi puhas, et poolteist tundi kulus vähemalt vanni pesemisele. See võttis täiesti läbi.

Käisime linnas, tase.. tase.. Kõikjal võib suitsetada ja keegi ei kalla sulle sääsetõrje vahendit mensuurist. Kui ütled, et suur klaas, siis valatakse ka suurelt ja üle käe. Sääsetõrje vahendiga läks muidugi natsa liiale, Rainis sai sellest 3 tundi enne esinemist kõhugripi ja ooksendas keset peaväljakut, vastuvõtjad olid päris murelikud. Ega sa ei saa ju invaliidi lavale lasta. Üldse oli selle lavale minekuga nii, et mõtlesin mikrofoni ette astuda ja publikule teadustada, et kui keegi meist esinemise ajal otsad annab siis see on kontserdi osa... Et ei maksaks tähele panna.

Esinemine läks muidugi hästi, põhirolli kandsin mina, Allan ei oska ju eriti pilli mängida ja Hedwigi muusikaharidus [kes meie üle omal vaiksel moel irvitas] jättis ka soovida. Anti ütles mulle veel enne alustamist, siis kui me juba laval olime, et vaata, et sa mees mingit sitta kokku ei keera ja muidugi ma ei keeranud – absoluutselt... Rainisel on gripp täielikult taandunud, isegi sääski ei paistnud kuskil lendavat, ainult publiku pärast oli mure, teate, noored inimesed ja joovad

(järgneb)

Iroonia saladus peitub pisarates selle üle kes me oleme ja rõõmus selle üle, et me oleme

Brothers in arms

Kallid sõbrad, ma ärkasin öösel üles, mõeldes segamini unenägude ja reaalsusega, koer kaisus...
Ja ma mõistsin, et me oleme Brothers in arms, parimad inimesed keda siin üldse kohata, inimesed keda inimene kui liik üldse esindada saab. Me muudame maailma, meil on säilinud mingisugune vastutustunne, armastus, isegi usk Jumalasse. Me oleme Brothers in arms. Inimesed armastavad meid, me oleme paremad kui meie eelkäijad, me ei kavanda revolutsioone, ei... see on liiga labane ja liigselt verine. Me teame kõike, usume kõike, loodame kõike... Me armastame kõike, eriti oma sõprade naisi - kes - ka kõik on loomulikult Brothers in arms.

Me oleme nagu eri keeltes raamatud, teatmeteosed ja pühakojad ja seda kõike korraga, kaunistatud kõige kaunimate freskode, minarettide ja saluutidega [stiilivääratus], meid oleks tulnud saata aegade algusest Suure Paguga nelja ilmakarde laiali.

KOGU MAAILM VAATAB MEIE POOLE

Kutid me oleme BROTHERS IN ARMS.

[ma ei tea kas see oli piisavalt piinlikult irooniline…, niuks]

Homme luxxxxxxxburgi, tütar ostis mulle täna firma BiA särgi, et ma siiski veel inimene välja näeksin (ohoo - milline kristlik eetika). Popi liputas selle peale korraks saba - solidaarsuset (et mitte kasutada mõistet delikaatsus) - nagu ikka, teate, koertel on selline pragmaatiline vorsti värk - üldiselt... sõnu ei ole ju vaja... kui kohutavalt labaseks me oleme muutunud

[särgi varrukad kujutavad endast nagu ma tegeksin pidevalt nõude pesemise või kuntsliku seemendamisega - kas kellelgi on mulle või mu tütrele kui inimesele midagi pahaks panna???]

Mati Kaal viimases toimkonnas rääkis
Tuleb talle kõne moblale: Teate, ma elan siin õismäel loomaia kõrval, teilt on rebane plehku pannud, aknast vaatasin, jooksis siin samas võsavahel. Ja annab aadressi

Brothers in arms

Kallid sõbrad, ma ärkasin öösel üles, mõeldes segamini unenägude ja reaalsusega, koer kaisus...
Ja ma mõistsin, et me oleme Brothers in arms, parimad inimesed keda siin üldse kohata, inimesed keda inimene kui liik üldse esindada saab. Me muudame maailma, meil on säilinud mingisugune vastutustunne, armastus, isegi usk Jumalasse. Me oleme Brothers in arms. Inimesed armastavad meid, me oleme paremad kui meie eelkäijad, me ei kavanda revolutsioone, ei... see on liiga labane ja liigselt verine. Me teame kõike, usume kõike, loodame kõike... Me armastame kõike, eriti oma sõprade naisi - kes - ka kõik on loomulikult Brothers in arms.

Me oleme nagu eri keeltes raamatud, teatmeteosed ja pühakojad ja seda kõike korraga, kaunistatud kõige kaunimate freskode, minarettide ja saluutidega [stiilivääratus], meid oleks tulnud saata aegade algusest Suure Paguga nelja ilmakarde laiali.

KOGU MAAILM VAATAB MEIE POOLE

Kutid me oleme BROTHERS IN ARMS.

[ma ei tea kas see oli piisavalt piinlikult irooniline…, niuks]