Mait Vaik

Ärasõidu päeva hommikul oli Meelik tööle läinud, võtmed meile usaldanud ning andnud Innale juhised, et me poes käiksime ja söögipoolist ostaksime. Hiiglaslik selvehall asus paari bussipeatuse kaugusel ja sinna me siis ka kolmekesti suundusime ning kaotasime sisenedes koheselt üksteist silmist. Korteri peremees pidi lõunaks koju saabuma ning vahepeal tekkis korraks mure, et jääme oma osturalliga hiljaks sest Anti valis endale pool tundi sigaretipakki, et selle karp ikka võimalikult eriline välja näeks. Meie Innaga ootasime teda väljas ja lasime mööduda kahel bussil.

Mina ostsin tütrele ketsid, tiinekad, lillakat-roosakat tooni, milliseid meil ei müüda. Teadsin ta jalanubrit aga otsustasin, et valin siiski tiba suuremad, tited ju sirguvad nii kiiresti, et ei märkagi. Ja üks tubli villane sokk täidab kõik üleliigsed tühimikud. Noh kodus selgus, et vahepeal on möödunud vähemalt kuus aastat ajast kus roosa värv lapsele veel IN tundus ja inimene kuulab juba ammu Doorsi ja Joy Divisionit. Kas pole huvitav, et su jalanumber jääb samaks mis see oli 14 aastaselt aga ajus toimuvad jätkuvalt mingisugused muutused ja kasvamine …

Meelikuga südamlikult hüvasti jätnud ja Brüsselisse kihutades tekkis meil Rainisega tunne, et nüüd on sääsed siis viimaks suutnud meist võitu saada ja endile kõhtu pesa ehitanud. See oli halb märk… Kui satikad sulle makku ronivad ja seal ringi hakkavad lendama siis tuleb midagi kardinaalselt muuta. Õnneks siiski mitte käimasolevat elustiili sest Rainisel oli ettenägelikult Rennit ja matsutasime tablette nii, et huuled valged (kaltsiumsulfaad + magneesium).

Brüsseli lennujaamas, Lauri ja Hugoga hüvasti jätnud, ostsin naisperele Kätlin Vainola abiga väikese pudeli kallist ja roosat vedeliku mida kutsutakse parfüümiks. Idee sain Rainiselt kes põrnitses kulm kipras kaasa-antud nimekirja öeldes, et naised – see on luksus, see on kõige ehtsam luksus.
Allan kommenteeris meie oste talle omase sarkasmiga aga jätan täpsustamata mida lause sõna sõnalt sisaldas. Seda juhuks kui mu blogi peaksid lugema ka õrnema soo esindajad. See ei sisaldanud midagi roppu – ja seda enam.
Igaljuhul, Kätlinile suured tänud, ost läks 100% täppi erinevalt ketsidest.

Tänu Innale me lennukist maha ei jäänudki kuna ta suutis aru saada vaiksest, venivast, malbest ning meeletu flaami aksendiga robot-naise häälest kes teadustas meile vigases inglise keeles kuskilt lae-alla kruvitud tillukesest kõlarist järjepanu, et meie lennuk Taani väljub teisest väravast.

Nüüd siis tuleks kirjutada lõik mille peaksin saatma SAS-i peakorterisse ja nii mõnelgi lennusaatjal tehtaks elu kibedaks aga kuna lõputud streigid ja seisakud on inimesed nagunii ära kurnanud siis ma annan neile kahele rootsi kõõmale andeks ja loobun üldse.

Kopenhaageni lennujaam oli oma stiililt ja valgustuselt kindlasti inimlikum kui Brüssel kuniks… Mõistate, see ei ole mingi Tallinna võsapeatus kus selle taimetoitlasest direktor kelle vanaisa juhuslikult kopsuvähki suri otsustab ainuisikuliselt, et ah mingu persse, mina neile suitsetajatele vastu ei tule… See on Kopenhaageni transiitlennujaam mis on suurem kui Nõmme ja reisijaid käib sealt päeva jooksul rohkem läbi kui Eestist sajandi vältel. See otsus tehti kollegiaalselt, mingi juhatuse poolt kus istub kindlasti 50 inimest ja mis tõestab ehedalt, et taanlased on sadistid. Vaesed teenindajad (kuna me ei suutnud uskuda, et suitsuruumi tõepoolest pole) muutusid näost halliks ja kinnitasid, et see tõepoolest neil nii on, vastates päeva jooksul vähemalt 2000 korda küsimusele kus siin suitsetada tohib lausega: “Jah, vaadake, sellised me taanlased oleme, teada-tuntud pervedid, ja mitte kuskil ei tohi siin suitsetada”.
Vihast süütasime Antiga sigaretid, ei mitte mingis pimedas nurgas või peldikus mida need shaakalid oma kaameratega kindlasti jälgisid, vaid liikusime kiirkõnnil mööda lõputuid koridore. Anti sisistas mulle, et ära käi mul kohe sabas, vägagi alatu kui nüüd taganjärgi põhjalikum analüüs teha. Et tema liigub ees, mööduv turvamees tunneb suitsulõhna ja kuniks ta reageerida jõuab ja ringi hakkab vahtima siis olen mina see loll kes parajasti temaga kohakuti satub…
Ma vabandan, et sellele nii pika lõigu pühendasin kuid igasugune ebainimlikus on satanism selle halvimas tähenduses.
Ainus mis mind taanlaste vastu natuke leebemaks muutis olid nende müntidel olevad südamekesed.

Juba Estonian Airi pardal olles tekkis siis viimaks tunne, et töö on tehtud, ülesanne täidetud ja nüüd võib ennast ka natuke lõdvemaks lasta ning toimunut kodusemalt tähistada. Kostitasin ennast, stjuardesse oma selge ja ausa pilguga veendes, et minuga on absoluutselt kõik prefektselt korras, pudeli Vana Tallinnaga. See ei maksnud üldsegi palju ning – vägagi oluline – maandudes oleks kell juba kümme läbi olnud.

Ma vannun, põhjamaa talve astudes tänasin vist esimest korda elus Jumalat selle-eest, et ta meid eestlasi siia külmutuskappi elama asutas. Südamerütm hakkas jäise tuule peale koheselt taastuma, tumelillad huuled võtsid natuke kahvatuma tooni ja pulss langes 180 löögi pealt (millest pooled vahele jäid) umbes sajale. Juhaidii, ütlesin vastuvõtjaid tervitades, ei olegi vaja kohe haiglasse kihutada, mõnikord teevad ka miinuskraadid imesid. Alati räägitakse sellest kui mitu suvalist joodikut pakasepoisid surnuks on külmetanud kuid keegi ei tee statistikat mitu head inimest need vahvad vandersellid infarktist on päästnud.

Juba reisi keskel selle ideega lagedale tulnud Tõnu oli ikka veel turris ja pobises Antile pahuralt, ise kodumaa lumelägas seistes, et nemad kahekesti oleksid võinud vabalt veel kuuks Luxenbourgi jääda (tähendab: Hugo ja Meeliku seljas liugu lasta) mille peale Pathique vastas täiesti põhjendamatult, alustades sõnadega: KÄI KA ... Anti pahameel oli siiski omamoodi mõistetav sest Brüsselis me kahjuks ühtegi raamatupoodi ei jõudnudki. Sealt ka siis sellised kohatud pursked… Kui sa oled kolm päeva jutti arvuti ees hullult vaeva näinud ja kõigist Belgia müügikettidest ja edasimüüatest kes koomiksitega tegelevad mahuka kataloogi koostanud, siis viib ikka tuju nulli küll kui sind isegi ühtegi ajaleheputkasse ei lasta.

Lõpp hea, kõik hea! Igaljuhul isiklikult mõjus see maailmaturnee mulle emotsionaalselt väga positiivselt. Tore on ka see, et enamus detailidest on siiani meeles kui just esimene, saabumise õhtu ja õhtusöök Hugo juures välja arvata. Mäletan, et tegime vist kahvlist ja noast pilti... Nüüd, ema juures elades [ei , ma ei ole Kriga jälle riius] kus on ka nõudepesumasin mille kasutamise ma viimaks ära õppisin, saan aru küll miks toiduriistad ühes köögis säravad ja teises kohe mitte... Keskmisel eesti muusikul on ju kodus heal juhul külmaveekraan ja sellegi eest arve maksmata

Tänud veelkord võõrustajatele, publikule ning loomulikult ülejäänud bändimeestele ja reisikaaslastele. Loodetavasti saame ka video ja audiomateriali millagi lõigatud ja viimistletud

PS. Marko, sorry, unustasin eelmises kirjatükis su nime...

Luxenbourgi pilte

20. aprillist avatud pood Tommi Grilli vastas Tatari 64!!!

P.S Avamise puhul Dr.Aigro universaalne imerohi (kusi) IMEODAVALT!!!!

Siiralt Teie Ökoperekond 2010

Kui vein sai enamvähem joodud ja meeleolu paranes, Nepaali kolimise mõtted hakkasid ka kuidagi ähmastuma, mõistate, ikkagi võõras keskkond ja see usk – budism mis seguneb kristlusega – see on vist kõige igavam asi maailmas. Need multikultuursed kõiketeadjad ajavad kohati südame pahaks – ise küll selliseks ei tahaks muutuda. Lühidalt ei tea sa lõpuks mitte millestki mitte midagi, eelkõige aga ei usus mitte kedagi. Sa laskud inimese tasemele kes arvab viimaks, et ikka emake loodus on lõpuks kõik teinud, ühesõnaga, siil tegi käbi ja käbi elevandi jne. Ei, mitte et ma oleksin mingisugune paganama radikaalne mormoon, ma isegi austan neid (erinevalt paljudest teistest kristlastest) aga noh kui me loeme Barthi kes tundis küllap kõiki maailma religioone sama palju kui Jumal ise, siis kogu oma andekuse juures piirdus mees ainult kristlusega ja tõsi ta on, see pole mingi juhus… Asjal oli kindel mõte.
Ühesõnaga, selle vägagi geniaalse sissejuhatuse juurest nüüd kirjanduslikult maapeale tagasi tulles otsustasime Rainisega Hugo juurest läbi astuda… Et ikkagi mis teised Vennaskonna liikmed teevad…
Loomulikult toimus ehedaim klassika. Trubetsky oli ennast diivanile, kõige mugavama koha peale lössutama sättinud ja PASSIS telekat. Ja taas loomulikult mingit faking maailma kõige igavamat dokumentaalfilmi, ma täpselt ei mäleta aga see võis jutustada Alaska krabipüüdjatest… Valitses üleüldine igavus.
Hugo abikaasa Kätlin oli valmistanud külalistele ülimaitsva kalasupi ja ma kallasin kausitäie leent endale sisse, plätserdasin muidugi särgiesise täis, no ei oska inimene käituda… Supi tummisem osa ei läinud alla, Meeliku munad ja salaami (mis maksis siiski 3.40) olid teinud meiega oma töö nagu ka sellele järgnenud hommikusöök.
Kui dokumentaalfilm hakkas juba ilmet võtma ja kogu seltskond veits süvenes, isegi Hedwig oli oma pilgu ekraanile naelutanud siis otsustas Tõnu lihtsalt sõnagi lausumata kanalit vahetada. Kõigi üldsele nurinale, et pane tagasi, mingit reageringut ei järgnenud.

Otsutasime Rainisega, et ei tänaseks aitab, homme on kultuuriprogramm ja me peame lihtsal lahku minema. Rainis jäi Hugo juurde ja mina jalutasin Meeliku poole.

Järgmisel päeval suundusime siis kogu jõugu ja võõrustajatega Luxenborgi suurvürsti kindlust takseerima. See on suht äsja taastaud kuna keegi idioot oli lasknud selle demokraatia algusaastatel pooleldi maha lammutada ja kivid alamklassile jaganud, et need endile oma koledaid ja mõttetuid maju saaksid ehitada. Ma iseloomustaksin seda ehitis kolme sõnaga VÕIM, VÕIM VÕIM. Üldse on Luxenbourgi moto: ME OLEME NEED KES ME OLME JA TAHAME JÄÄDA ISEENDAKS [sorry kui eksisin tõlkega] Igast otsast…
Rainis leidis kindluses lõvidele mõeldud augu (võibolla oli see siiski kaev olnud) ja juhtis tähelepanu, et kui tänapäeval uhkustavad sefid oma kõikvõimalike tsikklite ja dziipidega siis tollel ajal viis permees külalised selle augu juurde ja näites: “Näete, mul on siuhkesed lõvid…” (vaesed loomad). Üldiselt oli igal endast lugupidaval feodaalil mõni verejänuline kiskja. See demostreeris taas kui kõva mees ta on

Lossi või kindlust olid külastanud kõik maailma võimukandjad ja üks saal oligi neile pühendatud. Ei puudunud seal Suurbritannia kuningapere, Jeltsinini välja.
Meid Rainisega hakkasid muidugi kogu selle treppide tallamise peale jälle kohutavalt sääsed kimbutama kuid tõrjevahendeid kindluse sees ei müüdud. Sissepääsu väravas näiteks müüdi, veini [kujutage endile ette, et Vabaõhumuuseumi väravas müüdaks õltsi!]. Satikad hakkasid aina enam võimust võtma, mõni korrus jäi vist ka nägematta. Oleksin tahtnud pikemalt nautida saali gobeläänidega (sest ma olen täielik vaipade hull) aga pea käis täiega ringi…
Ühel ruumil tahaksin siiski peatuda pikemalt. Sisse astudes puhkesin südamest naerma, see eristus oma kujunduselt sedavõrd külmast ja hallist euroopalikust tõsidusest. See oli kõige ehtsam islami pühakoda, kirev ja värviline. Ütlesin teistele, et arhitekt oli seda disainides vist eelnevalt liimi hinganud kuid Tõnu märkis tabavalt, et kui türklased oleksid kindluse vallutanud siis suurvürst pagenud just sellesse ruumi, seisnud saali uksel käed avali ja poolkuu vendade sisenedes tervitanud neid sõnadega: “Armsad sõbrad, ootasin juba ammu, et saaksime Allahi nimel teha ühe väikese ühispalve”.

Kultuuriprogrammi lõppedes ostsime endale tagasiteel bensiinijaamast mõningast tõrjevahendit ja ka kodustele kohalike veine (millest ma siiski pooled suutsin enne Tallinnasse jõudmist ära juua). Veinid olid muideks odavad ja kvaliteetsed.
Hedwig pidi esmaspäeval kahjuks kindlasti Tallinnas olema ja niisiis lahkus varem ja ei saanudki osa lahkumisõhtu jalutuskäigust mööda öist linna ja Tiibeti restorani toidumõnudest. Millegipärast loobusid sellest tasakaalustavast ja rahulikust hüvastijätu lonkimisest ka Tõnu, Inna ja Anti. Viimane tegeles minumeelest kogu Luxenbourgis veedetud aja Meeliku arvuti ees istumisega, otsides sealt kohalike raamatupoode, et millistes ikka kõige vingem koomiksite valik on. Koomiksid olid üldse kogu välismaal veedetud aja Pathique kinnisidee ja see huvi ületas kohati igasugused piirid. Nimelt pidi kogu seltskond, meie ja võõrustajad, ootama tunde kuskil raamatupoe ees kuniks Anti sees pildiraamatuid sirvis, suutmata nende vahel valida. Ma mõistan, kunstiinimese värk aga sedasi teisi piinata… Ma ei tea mis mind oleks selliseks sundinud. Kindlati mitte plaadi või pillipood. On mul üldse mingeid tõelisi huvisid? Olgu, kui kuskil avanenuks vaibaturg ja mul olnuks piisavalt raha, et osta endale neist üks siis… Pärsia vaibad, mmm… Aga see pole vist siiski võrreldav.

Jalutasime siis pühapäevaõhtuses, tühjas Luxenbourgis, käisime Tiibeti restoranis ja minu üllatuseks olidki personal tiibetlased, mitte mingid maskeerunud hiinlased või nepaalased. Ainus keskealine paarike kes seal tasaselt õhtusööki nautis lasi meie maha istudes kiiresti jalga kuid näis, et restorani omanikud polnudki suuremat pettunud kuna meid oli arvuliselt rohkem ja kindlasti olime nohikutest ka märksa tulutoovamad. Igaljuhul kui Hugo meile menüüd tutvustas ja küsis, et palju me erinevates kasmetes lammaste kõrvale ka riisi võtame siis kähistas Rainis mulle kõrva “Mis kuradi riisi, liha, ainult liha”.
Õhtusöögi lõppedes toodi meile restorani poolt ootamatult lauda kandik tiibeti napsiga, see oli kollast värvi, kange ja väga lääge. Kuna kõik teised keeldusid seda joomast, Hugo, tema sõber (jälle nimi meelest, tervisi igaljuhul) ning Allan ja Kätlin Vainola üldiselt kahtlaseid vedelike ei tarbi siis, et mitte lugupidamatust üles näidata kallasime kõik pitsid endale Rainisega naks ja naks nahavahele. Lisaks pitsidele oli kandikul veel kausike magusa ja värvilise puruga mida eestis tordikaunistusena tuntakse ja kui me juba kõik uksel minekul seisime siis Rainis kühveldas selle ka endale kiiresti lusikaga sisse, nii, et kogu saatma tulnud personal ei suutnud naeru pidada. Isegi kokk tuli tagantruumist vaatama, et mis toimub. “Saate aru, külalislahkust tuleb austada”, kommenteeris Rainis juba tänaval olles meile vägagi väärikalt.
Ma ei tahaks siin pikemalt peatuda oma maailmaparanduslikel monoloogidel mis saatsid kogu jalutuskäiku ja õhtusööki kus ma lihtsalt eii saanud jälle mööda kommunistliku hiina kirumisest ning loomulikul Põhja-Koereast. Piinlik…

(järgneb)

Jahusime Rainisega hommikuni, mõistate, täiesti isklik jutt ja kõik Meeliku külaisedki said sellest aru (et ei ole kena kahe inimese südamesst tulevat möla pealt kuulata). Samalajal sõime ära kõik peremehe munad ja salaamigi mis maksis 94 EURot tuli nahka pista. Võibolla oli see hind 9,4 EURO, ega me enam nii täppis pilguga ka ei olnud, saate aru... Igaljuhul vorst toimis täiega.

Hommikuks olid Rainsit reetnud ta parimad sõbrad – vitamiinid A1 ja B4 - hull alatus... Nii inimesega ei käituta. Raisad. Tüüp hakkas arvama, et kõik vihkavad teda ja ma soovitasin meil jalutama minna. Kuradi Louxenbourgis ei ole ühtegi kändu ka mis ei oleks valgustatud, pika otsimise peale leidsime viimaks mingi võsa, ime küll, kus sai veini joodud... Rainis rääkis tõsistel teemadel aga see on isiklik lamisemine millel ei tohiks pikemalt peatuda, vähemalt mitte avalikuse ees... Kui nüüd seda kontsentreerida siis niipalju oma mõtetest: MA PANEN SELLE FAKING BLOGI KINNI. MA EI TEE ENAM ÜHTEGI NALJA. MA TAPAN ENNAST ÄRA.... Ei... MA OSTAN NEPAALI MAAD JA 200 ORJA... COOCIE KES ON SEAL KRAFF, SOOVITAS. MA EHITAN SINNA HAIGLA JA KOOLIMAJA

Nii, selles osas peaksin tagasi pöörduma esinemise detailide juurde kus ma juba eelnevalt mainisin, et peamised muusikud ansamblis - kellel on üldse mingit kõrva - olime mina, Pathique ja muidugi Rainis Kingu. Pathiquhe teravmeelne otseütlemine, et mees ära siis mingit sitta kokku keera - ma ei tea – võib-olla rääkis ta iseendaga, samalajal mulle lihtsalt juhuslkult silma vaadates.

Kaks esimest lugu otsustavad alati kõik ja mõtlesin, et kui me nüüd kooleme ja midagi valesti läheb siis - sorry väljendi eest - on kogu üritus otsesõnu täiega persses. Õnneks suutsid Allan ja Hedwig kummalisel kombel ennast kokku võtta ja ei mänginudki mööda. Trubetskyl on loomulikult tekst „Armastuse altarid“ isegi surnuna meeles ja ta on vist ka ainus inimene kes tohib sellistel teemadel kompleksivabalt sõna võtta.

Pikemalt on muusikalist poolt raske seletada, [seda mõistaksid ainult tõelised proffid] kuid publiku juurde tagasi tulles kohtasin seal paljusid sõpru kellest tahaks tervitada Ivot, Ivarit ja kunstnik Rainerit [mitte segamini ajada Rainer Jancisega]. Viimast eriti seepärast, et ta mind 13 aastasena esimest korda täiesti täis jootis (noh, mitte ainult tema). Ja siis mulle ilgelt põhimõttelist pungijura ajas, olles valmis iga oma sõna ja lause eest surema. See tekitas vaatmata ealt vanema noormehe hüpnotiseerivale sugestiivsusele teatud tõrksust. Nii ei saanudki minust kunagi tõelist punkarit ja anarhisti.

Kontserdi lõppedes kus publik ka viimaks käima läks, hakates ekslikult uskuma, et me ei olegi lihtsalt muumiad vajusime poolsurnutena taharuumi. Oli tunne, et saime hakkama millegi enneolematuga, eriti muidugi mina. Higi tilkus ja vaatamata välklapmide sähvastustele koorisin ennast pool-alasti ja tõmbasin pidzaama selga, keegi hea inimene, tõenäoliselt mu tütar, oli selle reisikotti toppinud… Särk mis seljast sai tiritud oli nii läbimärg, et seda ei pidanuks isegi kohtuekspertiisi saatma – saatelehega - millesse inimene suri - vaid juba nohuse ninaga suvalisel möödujal oleks põhjus kaugelt selge olnud.

Tagaruumis läks koheselt suuremaks sääsetõrjeks ja vahendeid tuli nii vasakult kui paremalt ja ei saa taas tänamata jätta nende hankijaid kes küll kõik nimepidi ei meenu. Mingi suur pudel tehti klubi poolt aga mitmeid osteti veel juurde.

Pärast väikest hingetõmbust käis siis trummide kokkupanemine Rainisele täiesti üle jõu, ükski löökriist ei tahtnud mahtuda kuidagi oma topsi. Lõpuks pidime kogu bändiga kõik logistikavõimed kokku võtma, et asjad ikka kenasti pakitud saaksid, mingile karbile anti lihtsalt pauk jalaga, et see sulguks… Kõik kuradi trummid tundusid täpselt ühesuuruselt ümmargused

Saabus araabia puhastõugu, täisvereline mära [mitte minu iseloomustus, liiga maskuliine - lühidalt iludus] ja hakkas meid kõrvalolevasse kõrtsi meelitama, et pidu jätkuks. Tegelikult küll Rainist kes kohe alatult jalga lasi ja mind kauni naisega vaidlema jättis. Kuna kogu see Brüssel ja Louxenbourg on täis vabamüürlaste sümboleid, ma siis katsusin talle seletada, et „Me oleme juba väga vanad“... Naine ei saanud sellest üldse aru ja rohkem vabamüürlaste paroole mulle ei meenunud. Vastas, et "Mait see ei ole sul siin Tallinn, see on Louxenbourg." Juhatasin ta Meeliku juurde, et kui juba üks buda munk alla annab siis võib ju minna kah... [ma vabandan ja loodan, et antud iludusel on huumorisoont]. Meelik ei andnud alla...

Rainis käis samalajal südamlikult baarmani tänamas super-hea heli eest... See naeris. Helitehnik oli juba oma kodinad kokku pannud ja lahkunud.

PS. Eraldi tahaks tänada muu lobajutu kõrval Pauli kes mulle oma kitarrivõimu laenas ja eriti tema ema kes selle raske kobaka koju pidi tassima. [ma väga vabandan kui eksisin nimega]

PSPS Ja veel antud lõigu lõpetuseks, tõsisemates toonides. Minumeelest on Vennaskond olnud alati see ansambel kellel lihtsalt peab enne esinemist adrenaliin olema kõrgele aetud. See ei pruugi tähendada sugugi joomist aga mingi jama peab igaljuhul toimuma, siis tuleb ka esinemine üldiselt hea. Kõige kohutavamad kontserdid on olnud siis kui me kõik värskapudelid näpus bussist maha oleme astunud, otse lavale läinud ja kus kõik teevad oma rea lihtsalt ära, kõik nagu toimib ja samas ei toimi mitte midagi. Milleks ma siin lavan olen ja kellele... Ja publik vaatab sind täpselt sama näoga: Milleks nad siin on ja kellele. See on minu minu arvamus ja pruugi tähendada, et ka Tõnu või Allan nii arvaksid

(järgneb)